Juttu, et iseennast tuleb armastada, tuleb uksest ja aknast. Aga kuidas? Millest alustada? Seda teksti kas on vĂ€he vĂ”i pole see ĂŒldse abiks. MĂ”ned proovivad enesesisendusi, mis ei aita. Korraks ehk teevad olemise paremaks, aga no ei ole nii, et lĂ€hen seisan peegli ette ja hakkan Ă”nnelikuks. Kui vihkamise juured on purustamata, siis ei saa…
Mina ja mu Armastus, me elame koos Palees. Ta on mulle nagu kassi eest – vahel vedeleb magamistoa kummutil, vahel mu kĂ”rval voodis, mĂ”nikord koperdab otse jalus, kui ma hommikul magamistoast kööki kohvi keetma lĂ€hen, nii et kuku vĂ”i ninali. MĂ”nikord nurrub mu sĂŒles ja soojendab mind, mĂ”nikord krĂ€unub, kui ma pole temaga mĂ”nda aega…
Kas Sulle on kunagi öeldud: “Ăra nuta, see/ta pole seda vÀÀrt!”? See on nii naljakas ĂŒtlus, et vĂ”tsin selle ĂŒle mĂ”tlemiseks ĂŒhel pĂ€eval eraldi aja. Meie kultuuris seostatakse leina peamiselt surmaga, kuigi tegelikult me lĂ€bime leina juba beebist peale – imik kogeb esimesi leinatundeid siis, kui ema esimest korda kohe ei tule, kui ta kutsub.…
See hommik, kui Ă€rkad terava ja tugeva tundmusega ning selgusega, mida sa just eelmisel Ă”htul lubasid teisel endaga teha, mĂ”jub samasugne ĆĄokina kui kellegi surmateade. Ainult, et keegi ei surnud. Peale sinu illusioonide ja selle lĂ”putu udu, lĂ€bi mille sa teist inimest vaatasid ja nĂ€gid. Ja isegi kĂ”igi lootuste, arvamiste ja unistuste surm ei ole…
Me elud ĂŒhte kootud said ammu taevatreppidel, kus inglid lauldes istusid ja kĂ€ia lasid varrastel. Neil mitut vĂ€rvi lĂ”nga sÀÀl, me elu iga triibu jaoks, on kaks nĂŒĂŒd pandud valvama, et ĂŒkski neist ei Ă€ra kaoks. SÀÀl JĂ€rjehoidja jĂ€rge peab, et triibud kĂ”ik saaks elatud, need vĂ€rvid kirkad, eredad, kus taeva plaanid valatud. On pikkus…
On naine nagu meri, millel tabamatu silmapiir. Kui palju vĂ€rve, toone, virvendusipeegeldused, taevaviirg.On naine nagu ookean – nĂ”nda avar on ta hing,nii pĂ”hjatud on ta sĂŒgavused.Kas iial, mees, sa jĂ”uad avastada kĂ”iki tema soppe?Sinu luidetel,su kĂ€te vahel, seal on tema rand, kus lainel vĂ”ib lasta rahuneda.Tulgu torm vĂ”i mĂ€slev maru,ĂŒksainus asi on etteaimatav – sinu luidetel, su kĂ€te vahel – seal on…
Ma sulgesin silmad ja astusin veele.Astusin, sest nĂ€gin ainult Sind.SĂŒda tagumas ma paljasjalgselt mööda kilde lĂ€ksin teeleSu poole lootuses – Su armastuses kesk teed saab minust lind. Su hĂŒĂŒdsid – ma kiirendasin sammu,mu ainsa kehakatte viis ĂŒks terav serv.Need sĂ€tendavad vĂ€rvid me vahel olnud juba vĂ€ga ammuenne kui neist vĂ€rvidest sai kokku klaasikillujĂ€rv. âOh tule-tule!â…
KĂ”ik me vajame lĂ€hisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks vĂ”etud alates sĂŒnnist. Kui laps aga mingil pĂ”hjusel kogeb hĂŒlgamist – olgu see fĂŒĂŒsiline vĂ”i ka ainult emotsionaalne, lĂ€heb lapses midagi katki – tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta…
Need lapsed Ă”pivad varakult, et armastus on valus, lĂ€hedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sĂŒnnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult iialgi normaalselt pĂŒsti ei pĂŒsi ja kellelegi sooja ei anna. Kuidas Sa armastad, kui Sa ei tea, mismoodi seda tehakse?