See hommik, kui ärkad terava ja tugeva tundmusega ning selgusega, mida sa just eelmisel õhtul lubasid teisel endaga teha, mõjub samasugne šokina kui kellegi surmateade. Ainult, et keegi ei surnud. Peale sinu illusioonide ja selle lõputu udu, läbi mille sa teist inimest vaatasid ja nägid. Ja isegi kõigi lootuste, arvamiste ja unistuste surm ei ole asja juures kõige kurvem. Kõige kurvem on see tunne, et siis, kui tahaks teisele öelda “Sa ei vääri mind tunda,” tabad end arusaamiselt, et kõik, mis tegid, tegid endale ise – keegi ei saa sinuga halvasti käituda, sind alandada, kui sa ise seda endaga teha ei lase (ja ma ei räägi siin vägivaldsest rünnakust, eks). Siis mõistad, et ainus, kes siin ruumis sind ei vääri, vaatab sulle peeglist vastu. Kas siis on häbi? Jah, aga mitte teise inimese ees, kellele sa lahkelt andsid õiguse otsustada asjade üle, mis pole tema otsutada, vaid enda ees. Selle inimese ees, kes sind kõige rohkem armastab, selle iseenda ees, keda sa pidanuks kaitsma, pidanuks olema targem, sest tervenetud on justnagu küll.
Kuidas oma kaassõltuvusest tervenemist üldse mõõta? Hea küsimus. Aga selge on see, et see protsess on pikk ja tundub vahel lõputu. Hoolimata sellest hoobist, mida niisugusel hommikul võid tunda, kogu sellest tardumusest, vihast, häbist, tuimusest ja pisaratest võid sa olla õnnelik – sa taipasid seda. Sa said aru ja seadsid edasiseks piire. Ehk andsid iseendale isegi lubadusi end kaitsta ja mitte kunagi enam sellisesse suhtesse minna. Me, kaassõltlased, tunneme nad ju tegelikult kohe ära. Sageli teame juba ette, kuidas see kõik lõppeb, aga ikka läheme. Ju siis ei olnud see karikas varem täis saanud. Nii kaua teed, kuni kõrini saab, kuni enam sellest midagi õppida ei ole.
Tagasilangused, ülepea kaela porri kukkumised – kõik on paranemiseteel loomulik osa elust. Küsimus on selles, et mida sa nendel hetkedel teed? Kas tõused püsti, prepareerid olukorda laual ja teed järeldused ning liigud sirge seljaga edasi või jääd sinna mutta kinni ja ei õpi midagi? Mina usun, et iga suhe on võit, iga tagasilangus on võit. Oluline on õppida tundma iseend – kui ma ei tea, kes ma olen ja mis mulle meeldib, siis on mul väga raske seada piire ka teisele inimesele. Kas mina olen olukorraga rahul? Kas mulle sobib, et teine minule selliseid asju ütleb ja käitub? Kas ma olen selles suhtest rohkem rõõmus kui kurb või rohkem kurb kui rõõmus? Kuidas mõõta oma valu?
Kas sa võid endale ühel sellisel hommikul öelda – nüüd olen ma tervenenud? Ei tea, eks järgmine suhe näitab, aga üks on kindel – kui läbi selle õppisid end paremini väärtustama, tundsid piinlikkust mitte teise vaid iseenese ees, siis oled kindlasti tervemaks saanud ja on loota, et sa järgmises suhtes samu vigu enam ei korda.
Ära torma ka kohe uude suhtesse, vaid anna endale aega. Anna aega end leida ja järele mõelda. Ole enda vastu halastav ja armuline, sest keegi teine ei saa seda teha ja olla sinu jaoks sinu eest.
Alati jääb aga küsimus, kas üldse on võimalik minna ükskõik millisesse suhtesse sh ka sõprussuhtesse avatud, avali, siira südame ja filtriteta? Või tuleb inimsuhtluses alati omada mingit filtrit, mis sind kaitseks ja katki ei teeks?