Juttu, et iseennast tuleb armastada, tuleb uksest ja aknast. Aga kuidas? Millest alustada? Seda teksti kas on vähe või pole see üldse abiks.
Mõned proovivad enesesisendusi, mis ei aita. Korraks ehk teevad olemise paremaks, aga no ei ole nii, et lähen seisan peegli ette ja hakkan õnnelikuks. Kui vihkamise juured on purustamata, siis ei saa see puu ka armastusest ja õnnest õitseda, ikka vaid vihast. Armastuse lillede peale maalimine ei aita, see on vaid enesepettus. Muutus peab tulema seestpoolt, sest elu käib seest väljapoole, mitte väljapoolt sissepoole. Teised võivad Sind pooleks armastada, aga kui sees on ikka külm, kõle ja pime, siis Sa lihtsalt ei tunne seda isegi siis, kui mõistusega võid aru saada. See lihtsalt ei jõua pärale.
Kui vihkamise juured on purustamata, siis ei saa see puu ka armastusest ja õnnest õitseda, ikka vaid vihast. Armastuse lillede peale maalimine ei aita, see on vaid enesepettus.
Mis on juhtunud Sinu minevikus, mis Sinu minapildi seesuguseks muutis, et Sa end oma hingepeeglis armastusväärsena ei näe? Mis iganes see oli, see tuleb nüüd tagasi pöörata. Ükski laps ei tule siia ilma väärtusetuna. Ta tuleb küll abituna, tuleb ebatäiuslikuna, õppima, olema lihtsalt olemas. Ta tuleb ka teistest sõltuma, sest keegi, kes pole kellestki kunagi täielikult sõltunud ei saa iseseisvuda.
Kui Sa küsid endalt, milline olid Sa enne, kui Sind katki tehti, siis millise nimekirja Sa saad? Usu, vastused on Su sees olemas, kui lubad neil lihtsalt tulla.
Mina suutsin minna tagasi oma väikelapse aega, esimeste mälestusteni ja püüdsin iseend meenutada ning leidsin sealt vastused, milline ma olin enne. Kuid siis tuli Häbi, mis lörtsis kõik ära, kattis selle poriga ja kõik, mis ma olin, tuli panna peitu, sest keegi justnagu ei vajanud seda. Vajati teistsugust mind. Mul oli palju aastaid enda sees terve kamber, mis oli kaua aega lukustatud ukse taga ja müüritud sein lubas vaid aimata, et seal kunagi midagi oli. Minul endalgi polnud sellele ligipääsu, teistest rääkimata.
Rahust sai ärevus, usaldusest usaldamatust, hellusest kinnine süda, sügavusest pealiskaudsus, vaikuses lärmakus, tuulest ja vihmast märkamatus, ritsikate laul ja suveöö kuumus tardus, paljad jalad ei tundnud enam midagi, sädemed ei kippunud taevasse, ma kaotasin kontakti kõiksuse ja iseendaga, armastus eksisteeris vaid distantsilt.
Rahust sai ärevus, usaldusest usaldamatust, hellusest kinnine süda, sügavusest pealiskaudsus, vaikuses lärmakus, tuulest ja vihmast märkamatus, ritsikate laul ja suveöö kuumus tardus, paljad jalad ei tundnud enam midagi, sädemed ei kippunud taevasse, ma kaotasin kontakti kõiksuse ja iseendaga, armastus eksisteeris vaid distantsilt.
Liigne häbi hävitab elusid
Mis on häbi ja kas see on sama, mis süütunne? Häbi uurija Brene Browni sõnul on häbil kaks plaati: “Sa pole piisavalt hea” ja kui sa saad sellest mööda “Kes sa arvad, et sa selline omast arust oled?!” Häbi ei keskendu tegudele vaid isikule, Häbi sõnum on: “Mina olen halb, mina tegin midagi halba”. Süütunne ütleb: “Vabanda, ma tegin vea”, Häbi ütleb: “Vabanda, mina olen viga”.
Brown ütleb, et uuringute tulemuste järgi on häbi tugevas seoses sõltuvuse, depressiooni, vägivalla, agressiooni, kiusamise, enesetappude ja toitumishäiretega. Süütunne ei ole ühegagi neist seotud.
Seega süütunne ja Häbi ei ole samad asjad. Küll aga tuleb meeles pidada, et süütunne on agressioon iseenda vastu ja pikaajaline süütunne võib olla samamoodi depressiooni põhjuseks nagu Häbi (Brene Brown, video “Listening to shame” ja video “The power of vulnerability” (see on koos eesti keelsete subtiitritega)).
Brown ütleb, et uuringute tulemuste järgi on häbi tugevas seoses sõltuvuse, depressiooni, vägivalla, agressiooni, kiusamise, enesetappude ja toitumishäiretega. Süütunne ei ole ühegagi neist seotud.
Häbi ja häbistamine on olnud pikka aega kasvatuse osa ja kõik, mida vanemad meile on andnud, päranduvad rohkemal või vähemal määral ka meie lastele. Häbi on mõeldud meid hoidma ja kaitsma asjade eest, mis võiksid meile ohtlikud olla – näiteks, et me ei jookseks mõtlematult auto ette. Kui häbi kasutada pidevalt ja ülemäära, saab sellest põletav häbi, mille ringist laps ei saa välja, kui ei toimu nö taasühinemist peale häbistavat situatsiooni ehk kui lapsevanem ei kallista, ei lohuta, ei puhu peale vaid jätab lapse oma emotsiooniga üksi. Lapsed aga pole mõeldud oma emotsioonidega üksi jääma ega toime tulema – nad vajavad selleks vanemate tuge, et õppida. Häbi vastand on Haavatavus. Kui Häbi kasvab lapse sees liiga suureks ja vanemad ei aita sellega toime tulla, siis Haavatavus väheneb või lakkab sootuks olemast. Häbi ebanormaalseks muutumist hoiab ära tasakaaluks pakutud empaatia, soojus ja armastus.
Allpool olev pilt selgitab, mida teeb Häbi ja mida Haavatavus ja mida need endas kätkevad. Suurendamiseks kliki pildile.
Inimene ja tegu pole samad
Mina tajun meie ühiskonna tugeva probleemina võimetust eristada inimest ja tegu. Inimese ja tema teo samastamises ei ole armastust, on armutus. Selles puudub igasugune empaatia ja nii pannakse inimene kohe kuskile kasti ära “ah, ta ongi selline” ja otsus tundubki lõplik. Kui midagi on lõplikku, siis seda ju ei saa parandada. Meie teod võivad olla halvad ja ekslikud, isegi kurjad, kuid see ei tähenda, et inimene ise on kurjus. Inimene saab olla täis kurjust või halbu tegusid, aga ma usun, et ka kõige hullemas sotsipaadis on mingigi hea külg, mis natuke tasakaalustab seda, mida ta teistele teeb. Muideks – sotsiopaadiks ei sünnita, sotsipaadiks saadakse elu jooksul. Mille läbi? Just selle sama põletava häbi abil, mis räägib inimesele tema väärtusetusest ja sõltuvalt inimesest ning olukordade julmusest tema elus kujuneb välja käitumismuster, kus ei ole südametunnistust.
Uuringud on välja selgitanud, et südametunnistus on midagi, mis ei kujune välja last karistades, vaid empaatias, mõistmises ja selgitustes. Karistus õpetab last pigem valetama, püüdma mitte vahele jääda, see ei õpeta vastutama. Karistuse tõttu hakkavad lapsed leiutama loomingulisi viise vastutusest hoiduda ja sidet oma südametunnistusega ei teki.
Mina tajun meie ühiskonna tugeva probleemina võimetust eristada inimest ja tegu. Inimese ja tema teo samastamises ei ole armastust, on armutus. Selles puudub igasugune empaatia ja nii pannakse inimene kohe kuskile kasti ära “ah, ta ongi selline” ja otsus tundubki lõplik.
Niisiis… põletava häbi vangikong on midagi, millest meil tuleb välja murda, et lõpetada häbist tekkinud käitumismustrite lõputu kordumise ahel. Sina saad seda oma elus teha. Kasvõi selleks, et anda oma lastele parem stardiplatvorm eluks, kuid peamiselt siiski iseenda pärast.
Selleks on vaja hakata tagasi pöörama kõike, mida Häbi hävitas. Häbi on Sulle rääkinud, kes Sa oled ja suuresti koosneb kogu tema jutt hulgast valedest. Täna on Sul vaja hakata ütlema Häbile, kes Sa tegelikult oled. Tee oma nimekiri sellest, milline Sa olid enne, kui Sind katki tehti ja pea seda meeles.
Kui Sul tulevad vaidlused Häbiga, kes ütleb, et Sa oled külm ja kalk, siis ütle talle, et jah, Sa oled seda mõnikord tõesti ja olnud inimeste vastu selline siis, kui Sa oled olnud väsinud või ise tühi, kuid Sina ise oled armastus. Häbi valede uskumine on kõige kindlam viis jääda ohvri energiasse kinni (ohvri energiast kuula Vikerraadio Peresaadet siit).
“Mina olen”
Koolitustel teen ma oma õppijatega läbi “Mina olen” harjutust. See koosnebki nimekirjast, mida inimene igatseb, et ta on. See koosneb kõigest tagurpidi uskumustest, mida Häbi neile on sisendanud ja sellest, millistena nad siia ilma tulid. Kõik öeldud laused, mis on sügavalt ja valusalt mällu sööbinud keerame tagurpidi versiooniks. Kui kedagi on sõimatud hädapätakaks, siis püüame leida vastuse, mis aitab inimest sellest välja.
Aga nimekiri võib olla ka sellisel kujul:
- Ma olen rahu
- Ma olen usaldus
- Ma olen õrnus ja hellus
- Ma olen sügavus
- Ma olen vaikus
- Ma olen tuul
- Ma olen vihm
- Ma olen suveöö kuumus ja ritsikate laul
- Ma olen tunne paljaste jalgade all jaaniöö kastesel rohul
- Ma olen sädemed, mis jaanilõkkest lendavad ja nii tohutu igatsusega tahtvad taevast puudutada
- Minus on kõik ja mina olen kõiges
- Ma olen armastus
Leia oma viis koostada nimekiri, mis Sind häbist välja toob algupärase Sinu juurde.
Muideks, kas teadsite, et kristlaste Jumala nimi Jehoova “Jahve” tähendab tõlkes “Mina olen”? Minu jaoks on see huvitav fakt, et jumalat defineeritakse tema olemuse järgi ja kõik, mis ta enda kohta räägib, sisaldab “Mina olen”. On mille üle mõelda, on millest eeskuju võtta.
Kriitiline lapsevanem inimese sees on antud inimese kaitseks – selleks, et ühiskond toimiks (kuula lugu erinevatest minadest inimese sees siit). Kriitiline vanem ütleb, mida tohib, mida ei tohi ja kuidas tohib. Inimesele, kes end ei armasta, on see hääl pidev, lakkamatu ja üle võlli. Õnneks on meie sees ka teine vanema mina-tasand – hoolitsev lapsevanem, kelle asi on keeta teed, panna Sulle villased sokid jalga, öelda “Oh, pole midagi, ikka juhtub”, kui Sul midagi põrandale kukub ja puruneb.
Iga inimese enda võimuses, ka Sinu, on seda häält muuta. Kui midagi juhtub, siis enda kallal irisemise asemel mõtle, mida Sa ütleksid sõbrale samas olukorras? Kas käituksid temaga sama halvasti? Vaheta ära need hääled ja lase Hoolitseval vanemal rääkida. Las tema puhub peale, las ta lohutab.
Sellest pole midagi, kui kohe välja ei tule – kõik siin ilmas on harjutamise asi. Kuid ära võta eesmärgiks Kriitilist vanemat täiesti vait sundida ja ära taha, et ta olematusse kaoks – see oleks sama asja teise kraavi minek. Mingi enesekriitika peab alati säilima, sest muidu muutume me ohtlikuks iseendale ja teistele. Kas enese nunnutamine Hooliva lapsevanema poolt teeb meid veatuks? Kindlasti mitte. Oma vigu tuleb näha, tunda ja armastada.
Aktsepteeri, aktsepteeri, aktsepteeri
Eelmisel aastal sattusin kohutavalt pimedasse kohta. Nägin iseend kogu oma õuduses. Head poolt olin ma õppinud juba nägema, aga kõiki halbu külgi oli veel raske omaks võtta – Häbi vitsajäljed olid mu istmikul veel liig sügavad ja valusad, nii mõnigi veritses alles. Üks hetk mu psüühika leidis, et ta on valmis vaatama mulle otsa kogu “ilus ja valus”. Minu reaktsioon sellele oli kõike muud kui adekvaatne. Ma olen läbi oma depressioonihoogude rippunud elu küljes kui puuk. Olin õppinud eristama, mis on mina, mis on haigus. Minu enesetapukatsed jäävad noorpõlve ja on olnud hetke emotsiooni ajel tehtud otsused. Tegin neid üsna mitu kuni ma leidsin, et mina ise pole endale elu andnud, pole minul õigust seda ka võtta. Edasi ma ei kuulanud depressiooni hala ja ootasin, kuni see hoog üle läheb.
Aga nüüd, kogu seda inetust nähes tekkis selge ja kaalutletud plaan. Mõtlesin tähtaja üle, planeerisin kõike korraldusliku poolt, sest mulle näis, et niisugune olend nagu mina, oleks uuele elukaaslasele/abikaasale lihtsalt karistuseks ja päris üksi ma surmani elada ei soovi – minu jaoks on kõik rõõmud täiuslikud siis, kui neid saab jagada. Jah, altruismi on minus parajalt. Sealjuures ei tundnud ma end kuidagi alaväärsena, elu rasked olukorrad, mis mul parasjagu käsil olid, ei heidutanud mind, sest olukorrad ei defineeri mind enam ammu. Olin ka liig teravalt teadlik, milline tühi koht minust maha jääks ja tegelesin planeerimisel ka võimalike kahjude vähendamisega. Tundsin end ka väga armastatuna paljude poolt, kuid see õudus… see õudus minus ei lasknud mind lahti.
Muidugi olin ma varem juba leppinud sellega, et ma pole täiuslik, kuid nüüd sai mulle selle ebatäiuse ulatus ja sügavus kuidagi eriliselt selgemaks. Sel päeval läksin ma nuttes magama.
Järgmisel hommikul ärkasin ja ei saanud üldse aru, mis uss mind ometi eelmisel päeval hammustanud oli…. Teadsin, et olin käinud kusagil maailma serval… mind oleks nagu tugevalt raputatud, kõike minu sees nihutati korraks paigast (või hoopis paika?). Tuli “ärgata” ja hakata end uuesti üles ehitama, uuesti kõike üle vaatama. Kõike mis ma olen ja kes ma olen. See sündmus räägib minuga ikka veel. Elu maitse on seda tugevam, mida lähemal on olnud Surm.
Järgmisel hommikul ärkasin ja ei saanud üldse aru, mis uss mind ometi eelmisel päeval hammustanud oli…. Teadsin, et olin käinud kusagil maailma serval… mind oleks nagu tugevalt raputatud, kõike minu sees nihutati korraks paigast (või hoopis paika?). Tuli “ärgata” ja hakata end uuesti üles ehitama, uuesti kõike üle vaatama. Kõike mis ma olen ja kes ma olen. See sündmus räägib minuga ikka veel. Elu maitse on seda tugevam, mida lähemal on olnud Surm.
Olen jõudnud leppimisele, et minus ongi koos äärmused ja sellest tekkinud keerukus on okei. Täna on lihtne mõelda, et hästi – olengi keerukas ja mõtiskleda selle üle, et kui kellelegi antakse midagi palju, siis ka nõutakse palju ja on andeid, millest eeldada lihtsust oleks lihtsalt rumal… Niisiis – minu keerukus on äge ja kogu mu halb pool on lihtsalt kaalukiige teine ots, mis kiike tasakaalus hoiab, et ma liiga “minema ei lendaks”. Ilma selleta saaks minust tõenäoliselt eeskujulik nartisisst. Seega – ma armastan nüüd seda tumedamat poolt endas ka. Enam ma ei arva, et oleksin uuele kaaslasele karistuseks – ta ju saab ka minu äärmuslikult hea poole ja ma olen valmis armastama enda kõrval üht tavalisest keerukamat inimest kõigi tema varjupooltega, sest ma mõistan teda nüüd paremini.
Kuidas ma aktsepteerimiseni jõudsin? Läbi leinamise. Lein ei ole ainult füüsilise surmaga seotud. Lein on igapäeva elu osa, protsess. Me leiname näiteks ka mingi ootuse või lootuse luhtumist. Nii saab leinata ka iseenesest olnud kujutluspildi kokkuvarisemist. Lein pole muud, kui vanaga hüvastijätt ja uue loomine. Leina – leina kõike, mis kurbuse toob. Võta endale leinaks aega (leinafaasidest rohkem siin ja Vikerraadio Peresaade leinast). Leina eluterve läbimine viibki aktsepteerimiseni. Nagu ka minu eelnevast näitest võib lugeda – selleks, et uuesti sündida on vaja eelnevalt surra. Mina tegin seda läbi mõtte reaalsest enesetapust, kuid igal on oma viis. Kellelegi teisele ma nii äärmuslik olla ei soovita ja loodan, et Sul ongi mingi teistsugune, mitte nii dramaatiline lahendus.
Selleks, et uuesti sündida on vaja eelnevalt surra.
Tee enesearmastuseni algab enese defineerimisest – kõik, mis Häbi on hävitanud tuleb ringi pöörata ja aktsepteerimine tähendab reaalsuse tunnistamist sellisena nagu see on. Aktsepteerimine ei tähenda olukorraga leppimist ega allaandmist vaid fakti teadvustamist, millega saab midagi ette võtta. Niisiis – mis või kes Sind defineerib? Kas teiste ütlemised? Olukorrad? Inimesed? Sina ise? Mis on see, mida liigne häbi on Sinus hävitanud ja Sa saad täna ringi pöörata?