Inimesi jälgides sh ka iseenda lõppenud abielu tagantjärgi vaadeldes, tundub mulle aina enam, et naistel on kuidagi suurem vajadus partnerit muuta, kui meestel. Naised tahavad mehest endasugust teha, saamata aru, et see pole võimalik – me sünnime juba erineva ajuehitusega, meie ajude arengukiiruski on erinev, võimed sh viis armastada ja seda väljendada, on ka erinevad. Me oleme loodud teineteist täiendama, mitte dubleerima. Kui tahad teist naist oma koju – võtagi teine naine, milleks sulle siis meest vaja on?
Kuidas me, naised, küll sinna jõudsime või polegi me kunagi suutnud mõista, et mehed ja naised ongi erinevad ja see ongi ilus? Kahjuks on mul tunne, et seda ilu hinnata ja märgata oskavad vähesed, sest suurem osa arvamisi, millest siit-sealt kuulda ja lugeda saab, räägivad küll meeste ja naiste erinevustest, kuid see tõlgendus on lihtsalt… julm.
Ma olen ka läbi elu jooksnud koos kõigi nende klišeedega, mida naised meestest räägivad, mida vanemad meile õpetanud on, mida on andnud meile meie kultuuriline taust. Kui eelhäälestus on tekkinud eelarvamustest, siis saab sellest omamoodi filter silmade ette, mis moonutab kõike ja sa märkadki ainult neid asju mida näha tahad – ehk siis negatiivset ja saad kilode kaupa kinnitusi oma eelarvamustele. Sellest on jube laske läbi murda, ma tean, aga ometi on see võimalik.
Kust mina pihta hakkasin? Kõigepealt ma jäin vaikseks, panin maha kõik ettekujutused ja arusaamad, mis mul meestest olid ja hakkasin lihtsalt vaatlema. Lugesin raamatuid, kuulasin laulude sõnu. Püüdsin jõuda mehe sügavama olemuse mõistmiseni püüdes samal ajal mõista iseend, oma naiselikkust, väge, mis meis, naistes, peidus on, sest mõista üht ilma teiseta näis mulle võimatu. Pilt, mis avanes, oli võrratu. Kui ilus on mehe olemus ning milliseid stiihiaid suudab luua naise ja mehe omavaheline polaarsus – tõeline loodusjõudude vaatemäng.
Ambivalentsus meeste sees on kuidagi müstiline – nii tugeva pealispinnaga, aga seest nii õrnad ja kui kerge on neid katki teha! See vajadus naise olemuse järele, vajadus olla naisele meele järele, sest meie, naiste sees on mingi müstiline vägi, mingi allikas, kust nad elujõu saamiseks joomas käivad. Naised on eluläte. Kui muidu ei usu, siis mõtle kasvõi naise võimele last kanda ja sünnitada. Naine pole sünnitaja ainult siis, kui ta on füüsilise lapse ootel, me kanname ja sünnitame iga päev midagi, anname iga päev millelegi või kellelegi elu. See võib seisneda ka selles, et anname mehele jõudu selleks päevaks kasvõi hommikul väikese kallistuse või suudlusega uksel enne väljumist, naeratuse või paitusega temast mööda minnes.
Naine pole sünnitaja ainult siis, kui ta on füüsilise lapse ootel, me kanname ja sünnitame iga päev midagi, anname iga päev millelegi või kellelegi elu, kasvõi jõudu edasi minna.
Kanna mind kätel
Naise armastus on mehe selgroog ja kui naine tahab, et meest kannaks teda kätel, siis tuleb tal selleks oma soojuse ja armastusega mehe selgroole enne tugevus anda, et mees suudaks teda kanda. Ütlemisel “Iga eduka mehe taga peitub üks võimas naine,” on tõetera sees. Oh, ei, see ei tähenda, et mehed ise üksi ei suuda tippu ronida – suudavad küll, aga ma usun, et ilma armastava ja toetava naiseta on see talle palju palju kordi raskem, kui sellele, kellel on naise armastuse allikas, kust joomas käia. Mida see allikas sisaldab? Armastust, soojust, hellust, imetlust, innustamist, tuge, väärikust, ära kuulamist, andestamist, olemasolemist, seksi, armsaid pisiasju, koos vaikimist, mõistmist, ruumi andmist ja … igaüks jätkab siit ise edasi.
Naise armastus on mehe selgroog ja kui naine tahab, et meest kannaks teda kätel, siis tuleb tal selleks oma soojuse ja armastusega mehe selgroole enne tugevus anda, et mees suudaks teda kanda.
Seks on vaimne asi, mis jätab nähtamatusesse oma jälje, isegi kui me seda konstantselt ja väga tugevalt ei koge või ei taju. Selleks, et seks täidaks oma päris eesmärgi – saada hingeliselt, vaimselt ja füüsiliselt rahuldatud ühes ja samas hetkes korraga, peaks seksil olema tähendus. Mida rohkem tähenduseta seksi, seda tühjemaks ja suuremaks läheb auk hinges, seda külmemini hakkab tuul uluma kuni lõpuks tundub, et enam kuskil pole asu, miski ei paku enam midagi. Armastuseta seks ei toida vaid lõhub mõlemat poolt, sest kui naine ei saa avada endas olevat elulätet mehe jaoks, siis mees ei saa juua ja naise enese läte jääb ka iga korraga aina tühjemaks või muutub see mingiks sogaseks ja haisvaks mudaauguks kuna naise allikas saab oma väe andmisest. Miks? Sest meie oleme vesi ja mehed on selle vee peegeldus – kõik, mida me mehele anname, me saame tagasi ja see annab meile omakorda suutlikkuse ja tahte uuesti anda.
Naine, sa saad mehelt täpselt seda, mida Sa talle annad. Seda muidugi juhul, kui sa pole koos mingi imbetsilliga, kes on nagu elevant portselani poes ja ei saa mitte millestki aru, oma mehelikkuse olemusest teadlik olemisest rääkimata. Kui ikka on neandertaal, siis jookse nii kaugele kui võimalik. Oma allikat ei ole vaja lasta igal suvalisel sogaseks trampida.
Iga mees vajab sellist elulätet enda ellu ja kui seda pole, on hinges külm, tühi ja pime. Tüüpiline viga, mis tehakse, on minna ja otsida seda suvalisest seksist ükskõik kellega. Aga ainult seksis seda pole. Seks on jah üks viis elujõudu saada, kasvõi kuidagi, natukenegi aga toimib ainult aseainena ja selle mõju on väga lühikest aega, sest seks ilma teiste tasanditeta on elulätte hale vari. Päriselt rahulduda saab mees siis, kui ta on suhtes, kus naine on teadlik oma väest ja teadlikult toidab ja joodab meest oma hingest ning kus seks nende vahel on kui kaitsev ümbris vaimsele ja hingelisele lähedusele, mis toetab ja kinnitab allika olemasolu, andmist ja saamist; suhtes, kus naine aktsepteerib iseenda naiselikkust ja mehe mehelikkust sellisena nagu see on.
Päriselt rahulduda saab mees siis, kui ta on suhtes, kus naine on teadlik oma väest ja teadlikult toidab ja joodab meest oma hingest ning kus seks nende vahel on kui kaitsev ümbris vaimsele ja hingelisele lähedusele, mis toetab ja kinnitab allika olemasolu, andmist ja saamist; suhtes, kus naine aktsepteerib iseenda naiselikkust ja mehe mehelikkust sellisena nagu see on.
Miks need mehed siis sellised ikkagi on?
Selleks, et saada aru, kuidas mees kokku pandud on, tuleks jälgida väikesi poisse. Nad sünnivad siia ilma õrnade ja armsatena. Minu väike poeg on mulle nagu komplimendimasin, kes pidevalt väljastab mõne mind imetleva lause või tundeväljenduse koera, oma vanema õe, minu või oma isa kohta. Ma loodan, et see jääbki nii – see võime väljendada enda tundeid ja julgus seda teha.
Poiste mängud on füüsilisemad, nad elavad palju läbi oma keha. Ka tüdrukutel on see “läbi keha” õppimise faas, aga poistel on kuidagi tugevamalt ja nii jääbki. Nad peavad kõike rohkem katsuma ja oma kätega järele uurima ehk kogema läbi oma füüsise, kui tüdrukud. Nad on füüsiliselt liikuvamad, nende liigutused on suuremad, nurgelisemad, äkilisemad. Samal ajal kui tüdrukute liigutused on rahulikumad, väiksema ulatusega.
Uuringutest, mis tahtsid teada, kas ja miks naised on meestest verbaalselt võimekamad selgus lisaks aju ehituslikele erinevustele veel üks põhjus – me mängime poiste ja tüdrukutega erinevaid mänge. Kuna poisid on oma olemuselt liikuvamad ja neid huvitavad ka rohkem liikuvad objektid, kui tüdrukuid, siis tüdrukutega me räägime rohkem, loeme neile rohkem, arutleme rohkem, kuna nad suudavad paremini paigal püsida. Poiste mängude kõrvale ei osata nii palju rääkida, kui vanemad seda just teadlikult ei tee. “Tsuhh-tsuhh” kui rong sõidab, pole just eriti kõnet arendav lugu, mis omakorda mõjutab ka nende oskust end emotsionaalselt väljendada. Sageli on nende keha liikumises enne, kui mõte järele jõuab, et mis ja milleks – uudishimust ja uurimishuvist täiesti piisab. Poiste aju on kokkupandud nii, et nad märkavad rohkem üldpilti, tüdrukud detaile.
Üldpildi esimesena märkamine kandub ka meeste täiskasvanu ellu – ilus naine, oo! Lähen vaatan lähemalt. Kui üldpilt meeldib, alles siis hakkavad nad detailidesse süvenema ja tahavad teada, mis sulle meeldib ja kes sa üldse selline oled. Nad on ehitatud nii, et nad reageerivad kõigepealt välisele ja siis sisule (aga samas, kõik mis on naise sees, kiirgab ka väljapoole, nii et.)… Samal ajal, kui naistele, kes märkavad rohkem detaile ja siis alles tervikut, on üldjuhul olulisem kõige pealt see, mis on mehe sees ja siis alles tuleb välimus. Naljatamisi võiks küsida: “Miks muidu on ilusaid mehi nii vähe, aga naisi nii palju?”
Ära nüüd siit järelda, et tee mehe südamesse käibki end neile võimalikult lühikeses miniseelikus eksponeerides. Ka siin on reegel – sa saad seda, mida sa pakud. Kui tahad seksi, no siis on see okei. Kui tahad südant, tuleb läheneda ka südame kaudu, uskudes, et neil on see seal sees täitsa olemas ja nende eesmärk olla armastatud on sama tõeline nagu sinulgi.
Löögid allapoole vööd
Ühiskonnas tooni andev meeste seksuaalsuse alandamine või naeruvääristamine teeb mulle aina rohkem haiget. Mida muud see “mehed tahavad vaid üht asja” või “mida need mehed muud ikka tahavad, kui seksi” jms väljendid on? Või kui suhtes on mehel ja naisel erinev iha, mille tõttu kumbki ei suuda iseendaga toime tulla, ei suudeta ka normaalselt end väljendada ja siis hakatakse üksteist kuidagi ründama või mõnitama. Kuna naised on meestest verbaalselt võimekamad, siis me oskame ilmselgelt paremini salvata, kui vaja ja mehed, kes on meist hingeliselt õrnemad, lähevad ka kergemini katki. Mulle näib ka, et naised on oma tülides ikka kordades julmemad, kui mehed ning kui sõjaks läheb, mis iganes teemal, siis osade naiste üks põhirelvi ongi mehe ründamine allapoole vööd.
Miks naised üldse halvustavad mehe seksuaalseid vajadusi või mehe seksuaalsust üldiselt? Ilmselt tuleb otsida põhjusi meie kultuurilisest taustast. Kunagi Õhtulehes ilmus artikkel vist 20 saj. algusest kus oli katkend mingist raamatust, kus õpetati naisi mehi “sugutamise ajal mitte innustama” ehk siis olema võimalikult puine ja elutu puunukk. On olnud ka aegu, mil kirik luges Piiblist välja, et kogu seks on ülepea üldse üks jube patt, unustades ära, et Jumal ise oli see, kes meile seksuaalsed naudingud lõi. Tõenäoliselt leiame sealt ka “naistele ei meeldi seks” või siis “naistele, kellele seks meeldib on prostituudid või muidu hoorad” müütide juured.
Kui neid vanu juuri ikka ja jälle kasta, siis see puu ja vili, mis peale kasvab on tõeliselt kole, sest on võimetu aktsepteerima midagi või kedagi tema algupärases olemises ja sugudevaheline sõda ning vastastikune halvustamine saab aina hoogu juurde. Nende müütide tulemusel naised kastreerivad mehi igapäevaselt läbi meeste seksuaalsuse ja mehed seksobjektistavad naisi, et kompenseerida enda mahasurutud olemust. Lõpuks on mõlemad osapooled õnnetud.
Mida siis teha?
Lihtsalt armasta teda. Aktsepteeri tema olemust nii nagu see on ja aktsepteeri ka iseenese naiselikkust nii nagu see on. Püüa teda muutmise asemel hoopis mõista ja õppida oma naiseks olemise väge paremini tundma – siis võite koos luua stiihiaid, mille vaatlemisest ja milles osalemisest ei väsi.
Päris armastuses ei ole hirmu, pole kadedust, pole “aga tema ju” mõtlemist ja mis peamine – armastuses on olulisem andmine kui saamine ja pole üldse tähtis, kes tegi selleks esimese sammu. Astu ise esimene samm, lase end vabaks ja muutu ise armastuseks, milles tema selgroog saaks sinu kandmiseks tugevaks. Ära oota, et ta sulle iga päev sõnadega oma armastust kinnitaks, vaid märka kõiki pisikesi asju, mida ta sinu heaks teeb ning tunnusta teda selle eest. Mõnikord teevad nad meie jaoks üsna keerukaid kompromisse, ilma et me märkakski. Armastus on tegu ja kõige rohkem ongi peidus just ridade vahel. Kasuta tema armastuse märkamiseks rohkem oma südamesilmi kui füüsilisi kõrvu ja sinust saab palju õnnelikum naine. Ei öelnud Väike Prints asjata, et südamega vaadatakse, sest silmad on ju pimedad.
Mõnikord teevad nad meie jaoks üsna keerukaid kompromisse, ilma et me märkakski. Armastus on tegu ja kõige rohkem ongi peidus just ridade vahel. Kasuta tema armastuse märkamiseks rohkem oma südamesilmi, kui füüsilisi kõrvu ja sinust saab palju õnnelikum naine.
Meeste armastus võib alguse saada küll teisel moel, kuid pole seetõttu sugugi halvem, kui naiste oma. Nende algus ja nende viis armastada on naistest erinev aga samaväärne. See on nagu kahe inimese ühte linna sõitmine, kellel on erinev alguspunkt, erinev transpordivahend, kuid nad mõlemad jõuavad samasse paika ning kohtuvad seal.