Ma sulgesin silmad ja astusin veele.
Astusin, sest nägin ainult Sind.
Süda tagumas ma paljasjalgselt mööda kilde läksin teele
Su poole lootuses – Su armastuses kesk teed saab minust lind.
Su hüüdsid – ma kiirendasin sammu,
mu ainsa kehakatte viis üks terav serv.
Need sätendavad värvid me vahel olnud juba väga ammu
enne kui neist värvidest sai kokku klaasikillujärv.
“Oh tule-tule!” hõikasid Su avali pihud
ja Su poole vapralt ma jätkasin teed.
Tormis vihmast märjaks sai mu paljas, katmata ihu,
pärlikarpidest ma kannatlikult punusin meil’ hingekeed.
Ma linnuna tõusin taevasse –
Su soojast pilgust sain julgustavat tuld.
Ühtäkki olid kadunud me vahel uduloorina maad katvasse vaikusse
mu all sätendas kõik ühtlaselt kui värviline kuld.
Ei tea ma enam kuhu tulla, kust küll otsida võiks Sind
kuid kord kui jälle julged, tunned – tahad hüüda mind
saab minust Sulle – Sinust mulle vaikne saladuslik saar,
järve kildudest pragudeta armastus ja väga kaunis vikerkaar.
18.07.2020