Me elud ĂĽhte kootud said ammu taevatreppidel, kus inglid lauldes istusid ja käia lasid varrastel. Neil mitut värvi lõnga sääl, me elu iga triibu jaoks, on kaks nĂĽĂĽd pandud valvama, et ĂĽkski neist ei ära kaoks. Sääl Järjehoidja järge peab, et triibud kõik saaks elatud, need värvid kirkad, eredad, kus taeva plaanid valatud. On pikkus…
On naine nagu meri, millel tabamatu silmapiir. Kui palju värve, toone, virvendusipeegeldused, taevaviirg.On naine nagu ookean – nõnda avar on ta hing,nii põhjatud on ta sĂĽgavused.Kas iial, mees, sa jõuad avastada kõiki tema soppe?Sinu luidetel,su käte vahel, seal on tema rand, kus lainel võib lasta rahuneda.Tulgu torm või mäslev maru,ĂĽksainus asi on etteaimatav – sinu luidetel, su käte vahel – seal on…
Ma sulgesin silmad ja astusin veele.Astusin, sest nägin ainult Sind.SĂĽda tagumas ma paljasjalgselt mööda kilde läksin teeleSu poole lootuses – Su armastuses kesk teed saab minust lind. Su hĂĽĂĽdsid – ma kiirendasin sammu,mu ainsa kehakatte viis ĂĽks terav serv.Need sätendavad värvid me vahel olnud juba väga ammuenne kui neist värvidest sai kokku klaasikillujärv. “Oh tule-tule!”…
Kõik me vajame lähisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks võetud alates sĂĽnnist. Kui laps aga mingil põhjusel kogeb hĂĽlgamist – olgu see fĂĽĂĽsiline või ka ainult emotsionaalne, läheb lapses midagi katki – tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta…
Need lapsed õpivad varakult, et armastus on valus, lähedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sünnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult iialgi normaalselt püsti ei püsi ja kellelegi sooja ei anna. Kuidas Sa armastad, kui Sa ei tea, mismoodi seda tehakse?