Inimesi jälgides sh ka iseenda lõppenud abielu tagantjärgi vaadeldes, tundub mulle aina enam, et naistel on kuidagi suurem vajadus partnerit muuta, kui meestel. Naised tahavad mehest endasugust teha, saamata aru, et see pole võimalik – me sünnime juba erineva ajuehitusega, meie ajude arengukiiruski on erinev, võimed sh viis armastada ja seda väljendada, on ka erinevad.…
Juttu, et iseennast tuleb armastada, tuleb uksest ja aknast. Aga kuidas? Millest alustada? Seda teksti kas on vähe või pole see üldse abiks. Mõned proovivad enesesisendusi, mis ei aita. Korraks ehk teevad olemise paremaks, aga no ei ole nii, et lähen seisan peegli ette ja hakkan õnnelikuks. Kui vihkamise juured on purustamata, siis ei saa…
Mina ja mu Armastus, me elame koos Palees. Ta on mulle nagu kassi eest – vahel vedeleb magamistoa kummutil, vahel mu kõrval voodis, mõnikord koperdab otse jalus, kui ma hommikul magamistoast kööki kohvi keetma lähen, nii et kuku või ninali. Mõnikord nurrub mu süles ja soojendab mind, mõnikord kräunub, kui ma pole temaga mõnda aega…
Kas Sulle on kunagi öeldud: “Ära nuta, see/ta pole seda väärt!”? See on nii naljakas ütlus, et võtsin selle üle mõtlemiseks ühel päeval eraldi aja. Meie kultuuris seostatakse leina peamiselt surmaga, kuigi tegelikult me läbime leina juba beebist peale – imik kogeb esimesi leinatundeid siis, kui ema esimest korda kohe ei tule, kui ta kutsub.…
See hommik, kui ärkad terava ja tugeva tundmusega ning selgusega, mida sa just eelmisel õhtul lubasid teisel endaga teha, mõjub samasugne šokina kui kellegi surmateade. Ainult, et keegi ei surnud. Peale sinu illusioonide ja selle lõputu udu, läbi mille sa teist inimest vaatasid ja nägid. Ja isegi kõigi lootuste, arvamiste ja unistuste surm ei ole…
Me elud ühte kootud said ammu taevatreppidel, kus inglid lauldes istusid ja käia lasid varrastel. Neil mitut värvi lõnga sääl, me elu iga triibu jaoks, on kaks nüüd pandud valvama, et ükski neist ei ära kaoks. Sääl Järjehoidja järge peab, et triibud kõik saaks elatud, need värvid kirkad, eredad, kus taeva plaanid valatud. On pikkus…
On naine nagu meri, millel tabamatu silmapiir. Kui palju värve, toone, virvendusipeegeldused, taevaviirg.On naine nagu ookean – nõnda avar on ta hing,nii põhjatud on ta sügavused.Kas iial, mees, sa jõuad avastada kõiki tema soppe?Sinu luidetel,su käte vahel, seal on tema rand, kus lainel võib lasta rahuneda.Tulgu torm või mäslev maru,üksainus asi on etteaimatav – sinu luidetel, su käte vahel – seal on…
Ma sulgesin silmad ja astusin veele.Astusin, sest nägin ainult Sind.Süda tagumas ma paljasjalgselt mööda kilde läksin teeleSu poole lootuses – Su armastuses kesk teed saab minust lind. Su hüüdsid – ma kiirendasin sammu,mu ainsa kehakatte viis üks terav serv.Need sätendavad värvid me vahel olnud juba väga ammuenne kui neist värvidest sai kokku klaasikillujärv. “Oh tule-tule!”…
Kõik me vajame lähisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks võetud alates sünnist. Kui laps aga mingil põhjusel kogeb hülgamist – olgu see füüsiline või ka ainult emotsionaalne, läheb lapses midagi katki – tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta…
Need lapsed õpivad varakult, et armastus on valus, lähedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sünnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult iialgi normaalselt püsti ei püsi ja kellelegi sooja ei anna. Kuidas Sa armastad, kui Sa ei tea, mismoodi seda tehakse?