See hommik, kui ärkad terava ja tugeva tundmusega ning selgusega, mida sa just eelmisel õhtul lubasid teisel endaga teha, mõjub samasugne šokina kui kellegi surmateade. Ainult, et keegi ei surnud. Peale sinu illusioonide ja selle lõputu udu, läbi mille sa teist inimest vaatasid ja nägid. Ja isegi kõigi lootuste, arvamiste ja unistuste surm ei ole…
Kõik me vajame lähisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks võetud alates sünnist. Kui laps aga mingil põhjusel kogeb hülgamist – olgu see füüsiline või ka ainult emotsionaalne, läheb lapses midagi katki – tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta…
Need lapsed õpivad varakult, et armastus on valus, lähedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sünnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult iialgi normaalselt püsti ei püsi ja kellelegi sooja ei anna. Kuidas Sa armastad, kui Sa ei tea, mismoodi seda tehakse?