Kõik me vajame lähisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks võetud alates sünnist. Kui laps aga mingil põhjusel kogeb hülgamist – olgu see füüsiline või ka ainult emotsionaalne, läheb lapses midagi katki – tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta on, ei saa täielikult välja kujuneda ning ta omandab ebaterved suhtemustrid, mida ta hiljem täiskasvanueas aina kordab.
Mis on emotsionaalne hülgamine?
See on siis, kui last ei kuulata, tema vajadusi ei märgata, ta ei saa kodust piisavalt vajalikku tuge, mõistmist, soojust. Hullemal juhul hoopis mõnitatakse, halvustatakse, karistatakse või toimub ka füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine.
Mida emotsionaalne hülgamine inimesega teeb?
Sümptomid võivad olla väga erinevad ja erineva tugevusega, kuid üheks põhielemendiks kogu pildis on pidev hirm olla väljatõugatud, eemale lükatud. Hirm ongi suuresti see, mis lähisuhte sõltast juhib – ma teen, mida teised minult ootavad, peaasi, et keegi hoolib.
Niisugustest lastest võivad saada:
- ülehoolitsevad täiskasvanud, kes annavad oma viimase ka hinge tagant ära, isegi kui seetõttu jäävad enda baasvajadused rahuldamata
- perfektsionistid, kust ei puudu ka suur kontrollivajadus, sest kontroll on vajalik seesmise tasakaalu säilitamiseks – kõik peab olema täpipealt just nii nagu ette nähtud ja ei kriipsugi rohkem. Mis siis, et väsimus niidab juba jalust, ikka tuleb see köök läikima lüüa või projekt öösel kell 3 valmis saada!
- teiste elude elajad – ma ju tean, kuidas tal on hea, miks ta ometi ei tee nii?
- olukordade ennetajad – see on kikivarvul kõndimine püüdes tabada iga kaaslase mõtet, tuju ja pismatki pilvevarju tema meeleolus ning seda ennetada, enda vajadused jäävad sealjuures märkamata
- eeldustele tuginejad, kes sageli isegi ei küsi, kas või kuidas teine tema lähedust vajab – “ma arvan, et tema tahab, et mina teen nii ja ma teen nii” või “ma mõtlen, et tema mõtleb, et mina mõtlen”
- inimesed, kes ei tea tegelikult, kes nad on ja mida nad tahavad
- inimesed, kelle jaoks on ükskõik milline lähisuhe on kinnisidee, kogu tema elu, isegi siis, kui selle suhte teine pool kohtleb teda väga halvasti
- ülitöökad ja tublid inimesed, kellel on võimatu öelda “ei” isegi kui tahaks ja end kehtestada nii tööl kui kodus
- manipulatsioonide kasutajad – liiga kergelt süttiv viha, pisarad, “kui Sa mind armastaks, siis”, vaikimine, ignoreerimine, õõnestamine, süüdistamine võivad selliste täiskasvanute elus olla tavalised relvad. Tegelikult võiks sellites olukordades piisata vaid lausetest, mis algavad sõnadega: “Ma vajan…” ja tüli polegi vaja.
- inimesed, kes kardavad, mis juhtub siis, kui teised saavad teada, millised nad tegelikult on
- ohvri mentaliteediga inimesed, kes usuvad, et neile tehakse pidevalt liiga ja süüdlane on alati väljaspool teda
Need on vaid mõned näited paljudest, kuidas lähisuhtesõltuvus ehk kaassõltuvus võib avalduda. Tegelikult tundub mulle, et me vajame täiesti uut terminit, sest termin “kaassõltuvus” sai alguse siis, kui avastati, et alkohoolikute või sõltlaste peredes ei hakka perel sõltlase tervenedes parem ja suhted võivad minna pigem hullemaks. Lähemal uurimisel leiti, et tegu on lapsepõlves omandatud käitumismustritega ja sõltlane peres võimaldab oma käitumismustritest tulenevaid vajadusi rahuldada. Kui see ära võtta, siis tunneb kaassõltlane end eriti halvasti, kuna ta ei tea, kuidas teisiti elada. Tänaseks oleme teada saanud, et sellised mustrid võivad esineda ka peredes ja inimestel, kellel puudub igasugune kokkupuude keemilise sõltuvusega. Piisab ka vähesest hoolitsusest ja läheduse puudumisest lapseeas, et lähisuhte sõltuvus saaks välja kujuneda.