Mõtlen täna nendele lastele, kes praegu, kus pered on sunnitud koduseinte vahele, seisavad oma ema kõrval, turvates neid ja olles ainus garantii, et isa ei tõstaks ema vastu kätt. Mõtlen neile lastele, kes teavad, et hetkel, mil nemad ruumist lahkuvad, saab ema peksa. Nendele lastele, kes püüavad olla meele järele mõlemale vanemale ja kelle hing kistakse kaheks hetkel, mil isa ütleb, et ta peab välja minema ja ema röögatab hüsteeriliselt, anuv pilk silmis. “Ära mine!”
Need lapsed õpivad varakult, et armastus on valus, lähedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sünnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult iialgi normaalselt püsti ei püsi ja kellelegi sooja ei anna. Kuidas Sa armastad, kui Sa ei tea, mismoodi seda tehakse? Kui Sa ei julgegi, sest oled näinud, mida see Sinu vanematega tegi? Kuidas Sa valid suhteid, kus Sina oled oluline, kui selles kaoses pole keegi iialgi Sind tegelikult märganud – Sind on tarbitud millekski, vahet pole milleks. Turvatundeks, relvaks teise vanema vastu, võimalik, et ka seksuaalseks rahulduseks. Aga Sina ise oled olnud nähtamatu, Sind on piltlikult iga päev hüljatud, hommikust õhtuni, kui Sinu vajadusi pole märgatud, mõni kord neid võib-olla alavääristatud, naerdud, mõnitatud… Kõigile täiskasvanutele Sinu ümber on olnud olulisem nende enda valu, nende enda külmetav süda, nende enda vajadused.
Mõtlen nendele lastele, kes püüavad selles kaoses, kus täiskasvanud ei suuda oma emotsioone kontrollida ja oma elu juhtida, mingit tasakaalu leida. Kus vastutus pere heaolu ja turvalisuse eest on pandud nendele pisikestele, kes ehk pole veel kooligi jõudnud. Kuidas saavad nad usaldada elu või inimesi, kui täiskasvanud on sellised – kaoses, kontrolli alt väljas, ebaturvalised? Nii kaob kontakt iseenda ja oma tunnetega. Pole enam kindel, mis on tõde, mis on vale, mis on normaalne ja mis ei ole. Ühel päeval on üks tunne, teisel päeval justnagu teine… jne.
Mis saab neist täiskasvanutena? Ideaalsed kaassõltlased. Niisugustest kodudest tulevad mehed ja naised, kes pisimagi tegeliku ja tõelise hingelise läheduse eest jooksu panevad või vaimselt/emotsionaalselt teisele jalaga kõhtu virutavad, sest nad ei tea mis see lähedus on. See on hirmutav ja õudne. Sealt tulevad need, kes ei usu õnne, sest armastus peabki ju haiget tegema – on ju põlvkondade kaupa teinud või siis arvavad, et teine inimene peab tema õnnelikuks tegema. Nii sünnivadki suhted, kus ollakse kui sõjatandril. Isegi kui keegi kedagi ei peksa, ikka on see paras katastroof, sest kaassõltuvuse vajadus on korrata kodust saadud mustreid, kellel millises vormis, sest igaüks valib endale täiskasvanuna kaaslase vastavalt enda kaassõltuvuse määra ja tüübi järgi. Seal suhetes võivad olla: vajadus manipuleerida, et kontrollida olukorda; ülehoolitsus; üksteise pidev süüdistamine; emotsionaalne kättesaamatus; kellegi püüdlus kedagi seksi kaudu mõjutada; kellegi püüe pääseda teisele emotsionaalselt ligi ja selle juhtudes põgeneda; Nendes suhetest ei puudu varjatud kättemaks, passiivne agressiivsus, kaos. Isegi kui see eksisteerib vaikival tsiviliseeritud moel. Raske on sõlmida normaalseid tasakaalukaid suhteid, sest sageli on need inimesed sõltuvuses emotsioonidest – kui parasjagu pole mingid probleemi, draamat, kaost, tüli, siis tuleb ise teha, sest teisiti ju ei oska. Nad balansseerivad nagu kaalukiigel, kus keskel on armastus, ühes otsas hirm ja teises otsas võim ning käitumine valitakse selle järgi, kumb parasjagu troonil on – hirm või võim, armastust ja rahu ei pruugi seal iialgi olla. Nad ei tea, et neil on väärtus, nad otsivad oma väärtust enesest väljaspoolt – erinevatest suhetest, paarisuhtest, petmisest, seksist, tööst, mõnes sõltuvusest, millest iganes, et ei peaks tegelema oma isikliku valuga, sest noh – nemad pole ju olulised. Kõik teised on tähtsamad, kõik muu olulisem, aga tegelikult on see kõik iseenese valu millegi alla peitmine. Ja siis sünnivad sinna omakorda lapsed, kes kogu ringi otsast alustavad….
Mõni aga loobub üldse suhetest või otsustab kiinduda loomadesse, sest nii on palju turvalisem – loomad ei peta, ei jäta maha, vajavad Sind alati.
Jah, alati võib süüdistada emasid, kes sealt olukorrast ära ei tule – miks nad ei kaitse lapsi? Miks nad panevad oma väikesed lapsed vastutama? Või isasid, kes on vägivaldsed. Tegelikult peame aru saama, et see on ühe asja kaks otsa – mõlemad on kaassõltlased, mõlemad on haiged. Süüdistamine ei aita, nad vajavad abi, ise, üksi sealt välja ronida enamik ei tea ja ei oskagi.
Kuidas aidata seda last, kes täna seal on – märkame, sekkume, kuulame. Kasvõi üks turvaline täiskasvanu, kellele toetuda, kellele loota, kes päriselt kuulab võib muuta sellise lapse elu. Olgem nendele lastele olemas, koroona või mitte koroona.