Ma sulgesin silmad ja astusin veele.Astusin, sest nägin ainult Sind.Süda tagumas ma paljasjalgselt mööda kilde läksin teeleSu poole lootuses – Su armastuses kesk teed saab minust lind. Su hüüdsid – ma kiirendasin sammu,mu ainsa kehakatte viis üks terav serv.Need sätendavad värvid me vahel olnud juba väga ammuenne kui neist värvidest sai kokku klaasikillujärv. “Oh tule-tule!”…
Kõik me vajame lähisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks võetud alates sünnist. Kui laps aga mingil põhjusel kogeb hülgamist – olgu see füüsiline või ka ainult emotsionaalne, läheb lapses midagi katki – tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta…
Need lapsed õpivad varakult, et armastus on valus, lähedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sünnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult iialgi normaalselt püsti ei püsi ja kellelegi sooja ei anna. Kuidas Sa armastad, kui Sa ei tea, mismoodi seda tehakse?