Iseenda armastamine on aeglane ja vahel valus teekond. Kui jõuad punkti, kus enam ei jaksa, võib just see olla algus – hetk, mil hakkad end päriselt nägema. Enda vastu leebe olemine, puhkamine ja päris vajaduste kuulamine ei ole allaandmine, vaid ellujäämine. Päris tugevus algab siis, kui julged öelda: “Ma vajan abi.” sest depressioon võib olla nagu tuldpurskav Vesuuv, mille alla võib jääda ükskõik kes meist.
Ühiskond ootab, et ema tunne tekiks kohe peale lapse sündi, kuid tegelikult tuleb see sammhaaval, koos elu ja lapsega. Emaks kasvamine on sarnaselt isaks kasvamisele protsess, millest avalikult räägitakse liiga vähe. Ema olemine tähendab kohalolu, tähelepanu, tahet armastada, aga ka julgust õppida, teha vigu ja alustada uuesti. Kas täiuslikku ema on üldse olemas või on lihtsalt ema, kes teeb oma parima, iga päev?
Elutervetes suhetes annavad mõlemad osapooled teisele ruumi olla nemad ise – ilma võistluseta ja ilma pideva kontrollita. Kui partnerid lepivad kokku oma “haldusalad” . Asi ei ole keskaegsete soorollide jagamises, vaid tasakaalus, kus kummalgi on õigus oma viisil olla ja tegutseda ning mõlemad usaldavad seda.
Eesti ei ole mulle lihtsalt riik, laik gloobusel, geograafiline asukoht. Minu jaoks on ta isik, armastussuhe. Kuigi armastust on keeruline kirjeldada, on inimene püüdnud seda läbi ajaloo järjekindlalt teha kirjanduse, kunsti,…
Suhe saab tugevaks siis, kui kumbki ei püüa teist muuta ja mõlemad mõistavad mehed ja naised toimivad erinevalt – see ongi looduslik ja vajalik polaarsus. Koos võivad nad luua midagi, mida kumbki üksi ei suuda – partnerluse, kus austus ja mõistmine on olulisemad kui võistlus, kes on parim.
Enesearmastus ei teki peegli ees kinnitusi korrates, vaid siis, kui pöörad seestpoolt tagasi selle, mille häbi on sinus ära rikkunud. Kuidas seda kõike teha, sellest siin loos juttu teemegi.
Lein ei teki vaid surma korral, vaid iga kaotuse, muutuse ja loobumise järel. Ka halvast suhtest väljumine tekitab lein, sest armastus ei lülitu välja käsu peale ja lahkuminekuga koos surevad ka lootused ja unistused sellest, kuidas sa oma elu või teist inimest ette kujutasid.
Mõnikord ei sure mitte inimene, vaid illusioon. Hommik, mil taipad, mida endal lubasid, lõikab nagu kainestav tõde: keegi teine ei saanud sinuga halvasti käituda, kui sa ise seda ei lubanud. See hetk, mil saad aru, et piire tuleb seada eelkõige iseenda kaitseks, on korraga valus ja vabastav. Kaassõltuvusest tervenemine pole sirgjooneline – iga tagasilangus, iga kord porri kukkudes ja taas tõustes, on osa paranemisest.
Iga inimene vajab kuuluvustunnet ja teadmist, et ta on armastatud sellisena, nagu ta on. Kui laps kogeb aga emotsionaalset või füüsilist hülgamist, jääb tema sees turvatunde vundament nõrgaks ja täiskasvanuna kordab ta mustreid, mis kunagi aitasid tal ellu jääda. Emotsionaalne hülgamine ei tähenda ainult karistamist või hoolimatust – see võib avalduda ka vaikuses, kuulamata jätmises või soojuse puudumises. Hiljem väljendub see pidevas hirmus kaotada teiste heakskiit, vajaduses olla “tubli” ja kõigile meele järgi.
Lapsed, kes elavad vägivalla ja kaose keskel, õpivad juba varakult, et armastus teeb haiget ja turvalisust ei ole. Nad kasvavad tunnetega, mida keegi ei märka, ja õpivad vastutama täiskasvanute valude eest. Täiskasvanuna kordavad nad samu mustreid – otsivad armastust läbi valu, kontrolli ja hirmu, teades vaid ellujäämist, mitte lähedust.
