Inimene vajab tasakaalu, et end elus turvaliselt tunda. Kiindumusteooria järgi kujuneb see võime juba varases lapsepõlves – esimeste suhete kaudu. Kui laps kogeb hoolivust ja stabiilsust, kasvab temast inimene, kes suudab luua terveid suhteid ja vastutada oma elu eest. Kui aga varases suhtes on olnud ebakindlust või hirmu, kanduvad need mustrid edasi täiskasvanuellu ja põlvest põlve.
Lapsed tajuvad vanematevahelist pinget palju varem, kui täiskasvanud arvavad — mitte sõnade, vaid kehakeele, hääletooni ja peegelneuronite kaudu. Seepärast ei tasu laste ees teeselda, vaid jääda ausaks ja anda neile turvatunne, et nad ei vastuta vanemate tülide ega lahutuse eest. Lapse heaolu sõltub sellest, kui stabiilne on tema kiindumussuhe ja kui rahulikuks jääb vanemate omavaheline suhtlus ka pärast lahkuminekut. Lahutus ise ei riku lapsi — kahjustab see, kui vanemad ei oska lahku minna väärikalt. Kui suudetakse jääda lugupidavaks, rääkida asjad selgeks ja pakkuda lapsele hetki, kus pere on endiselt koos, säilib tema sisemine rahu ning usk, et armastus ja austus võivad jääda alles ka siis, kui suhe muutub.
Elutervetes suhetes annavad mõlemad osapooled teisele ruumi olla nemad ise – ilma võistluseta ja ilma pideva kontrollita. Kui partnerid lepivad kokku oma “haldusalad” . Asi ei ole keskaegsete soorollide jagamises, vaid tasakaalus, kus kummalgi on õigus oma viisil olla ja tegutseda ning mõlemad usaldavad seda.
Suhe saab tugevaks siis, kui kumbki ei püüa teist muuta ja mõlemad mõistavad mehed ja naised toimivad erinevalt – see ongi looduslik ja vajalik polaarsus. Koos võivad nad luua midagi, mida kumbki üksi ei suuda – partnerluse, kus austus ja mõistmine on olulisemad kui võistlus, kes on parim.