Koolitustel küsitakse minult sageli, kuidas lapsed teavad, et vanemate vahel on midagi valesti ning hakkavad murelikult esitama küsimusi nagu: “Kas te lähete lahku?” juba enne, kui olete oma otsusest lastele rääkinud või olete lihtsalt oma lahkhelisid laste eest varjanud. Või kuidas paarisuhte lõppemine lapsi mõjutab? Loe edasi, saad teada.
Inimene on sotsiaalne olend, kes üldjuhul vajab teisi inimesi enda ümber või mingisugustki viisi suhelda, kontakti liigikaaslastega. Ilma suhtlemata tekib suhtlemisvajadus ja lõpuks ka piinav puudutuste nälg, mis võib tekitada emotsionaalsele poolele samasuguseid tagajärgi, kui pikaajaline toidupuudus ihule. Kui inimene elab teiste inimeste keskel, on mitte suhtlemine võimatu. Me suhtleme ka siis, kui me ei räägi ja teeme seda läbi metasõnumite.
Selleks, et me mõistaksime kõike seda, mis ei väljendu verbaalselt, on meil peegelneuronid. Need närvirakud aitavad meil teiste inimeste peale reageerida ning kopeerida nende seisundeid oma kehasse. Peegelneuronid tagavad meile sotsiaalsed sidemed ja selle läbi ka ellujäämise. Neid on inimeses ca 300 miljonit. Nii satumegi me segadusse, kui inimene ütleb, et temaga on kõik korras, ta ei ole vihane, kuid samal ajal kogu tema keha on pinges ja näoilme väljendab ärritust. Ka ohkamine või silmade pööritamine on suhtlemine.
Meil on peegelneuronid näoilmete, kehaasendit, hääletooni, tundeväljenduste ja kõnetempo jaoks, isegi teise inimese südamerütmi hingamise ja pulsi jaoks.
Per Isdal kirjutab oma raamatus “Aitamise hind”: “Me võtame endasse teisi, nende keha ja tundeid märksa rohkem, kui seda teadvustame. Kohtumine inimestega ja eriti kannatavate inimestega on tohutu emotsionaalne jõuväli, mis nii aktiveerib, mõjutab kui ka muudab meid. Teiste inimeste kannatus kandub tänu peegelneuronitele üle meie kehasse.”
Tunded on füüsilised ja nakkavad
Nii on seletatav, kuidas kahe inimese südamed hakkavad armumisel lööma ühes taktis, samuti ühtlustub hingamiserütm – kui kaks inimest üksteisele väga meeldivad, siis hakkavad nad teineteist jäljendama ja siin tulevadki peegelneuronid meile appi.
Per Isdal kirjutab oma raamatus “Aitamise hind”: “Me võtame endasse teisi, nende keha ja tundeid märksa rohkem, kui seda teadvustame. Kohtumine inimestega ja eriti kannatavate inimestega on tohutu emotsionaalne jõuväli, mis nii aktiveerib, mõjutab kui ka muudab meid. Teiste inimeste kannatus kandub tänu peegelneuronitele üle meie kehasse.”
Nii võibki terve lasteaiarühm nutma hakata, kui keegi nende hulgast haiget saab ja nutma puhkeb. Või väga ärevuses inimese juuresolekul tekib ka lähedal olijates ärevus. See seletab ka, miks paanika on nakkav ja näiteks laevadel on üks reegel, mida reisijatele ei räägita: kui esimest paanikut ei õnnestu maha rahustada, siis tuleb ta vahendeid valimata ükskõik, mis viisil hääletuks muuta, kuna paanikas inimesi ei ole võimalik juhendada seega ka ei saa neid ära päästa ja kõik saaksid hukka.
Või ka vastupidi – kui keegi on pidevalt naeratav või naerab palju, siis tundub talle, et maailm naeratab vastu. Ka rõõm on nakkav ja sellise inimese läheduses, kes on alati hästi positiivne ning soe, tahavad kõik olla.
Selleks, et olla empaatiline, on meil vaja aktiivseid peegelneuroneid. Peegelneuronid on empaatia alus ja ilma empaatiata ei ole meil suhteid.
Mida rohkem inimesel peegelneuroneid on ja mida aktiivsemalt need töötavad, seda tundlikum on inimene teiste tujudele ning seisunditele ja seda paremini ta teisi inimesi tajub. Aga alati ei pruugi tundlikkus olla tingitud peegelneuronite rohkusest. Näiteks arvatakse, et autistidel on peegelneuroneid vähem, kuid need on palju kordi aktiivseimad, kui mitte neurotüüpsetel, mistõttu tekivad ka ülitundlikkuse probleemid ja raskused viibida rahvarohketes kohtades, kuna seal on väga palju erinevaid tundeid, tujusid ja seisundeid koos.
Somaatilise trauma teraapia leiutaja Babette Rothschild sõnul pole empaatia üksnes psühholoogiline nähtus, vaid ka füüsiline ja et tunded on oma olemuselt füüsilised: “.. empaatia pole üksnes psühholoogiline nähtus, vaid ka füüsiline… Empaatia on tegelikult vägagi integreeritud protsess, mis ühendab nii kognitiivse kui ka somaatilise, aju ja keha.”
Aju-uuringud kinnitavad Rothchildi sõnu: emotsionaalse valu puhul aktiveerub ajus seesama osa, mis füüsilisegi valu puhul. Ilmselt seetõttu tunnemegi tugeva emotsionaalse valu korral füüsilise valuga sarnast valuaistingut. Seega on vastus küsimusele, kuidas lapsed teavad, kui vanemate vahel on tüli, isegi kui täiskasvanud seda välja ei näita, lihtne – ka neil on peegelneuronid.
Valetamine on mõttetu
Just nende peegelneuronite pärast ei ole mõtet lastele valetada vaid näidata eeskuju selles, kuidas jääda igas olukorras ausaks. Muidugi ei pea neile rääkima detailidest, kuid on tähtis olukorda selgitada stiilis: “Jah, meil olid eriarvamused, inimeste vahel ikka on vahel konfliktid, kuid ära muretse – kõik saab korda. Me armastame Sind.” Kuna osade lastel on sageli kalduvus võtta vanemate konflikte ja suhteid oma õlule või süüdistada iseennast, on kindlasti tähtis selgitada, et tüli ei olnud lapse pärast. Isegi siis ei ole tüli ju lapse pärast, kui vaidlete kasvatusmeetodite üle – siis on teil eriarvamus sellest, kuidas lapsi peaks kasvatama, mitte lapse pärast.
Pereterapeutide sõnul ei püsi suhted mitte armastusel vaid turvatundel. Turvatunne on ka see, mis kujundab lapse kiindumussuhte. On oluline, et lapse turvatunne oleks stabiilne, nii saab ta eluks kaasa eluterved suhtemustrid, tugevama vaimse ning füüsilise tervise ja satub vähema tõenäosusega vägivaldsetesse suhetesse või suhetesse isiksusehäiretega inimestega. Lapse kiindumusstiili mõjutab ka vanemate kasvatusstiil. Kiindumussuhe olemusest ja mõjust inimese elule võid pikemalt lugeda tulevast 25. märtsi, 1 ja 8. aprilli postitusest. Kasvatusstiilidest saad pikemalt lugeda tulevast 15. aprilli postitusest.
Pere on terve siis, kui paarisuhe on korras. Laste käitumisprobleemid ilmnevad enamasti siis, kui see nii ei ole ja lapsevanemad ka ei tegele sellega, et oma suhet korda saada. Näiteks asendavad suhtega tegelemise töö või armukesega. Kui aga minnakse lahku, siis laste elukohast ja nende jagamise korrast on olulisem see, kuidas endised partnerid omavahel läbi saavad. Kui osatakse lahku minna nii, et paarisuhe on küll läbi ent pere jääb alles, siis sellises lahkuminekus lapsed läbivad küll leina, kuid ei jää sellesse kinni, jäävad tõenäolisemalt emotsionaalselt terveks.
Kuidas lastele lahutusest rääkida? Lapsed ei vaja detaile vaid üldist põhjendust ja kindlasti ei tohi üks vanem teist halvustada, sest see rebib lapse hinge lõhki. Kõige hullem on see, kui lastega hakatakse manipuleerima või muudetakse neid relvaks omavahelises sõjas. Lapse jaoks on mõlemad vanemad olulised, sest nad on ju kummastki vanemast pool. Kui neid sunnitakse pooli võtma, siis see on nagu temast ühe poole ära raiumine. Te ei taha ju mõrvata oma last?
Kindlasti ei tohi üks vanem teist halvustada, sest see rebib lapse hinge lõhki. Kõige hullem on see, kui lastega hakatakse manipuleerima või muudetakse neid relvaks omavahelises sõjas. Lapse jaoks on mõlemad vanemad olulised, sest nad on ju kummastki vanemast pool. Kui neid sunnitakse pooli võtma, siis see on nagu temast ühe poole ära raiumine.
Konfliktide mõju
Konfliktid on vältimatud, need on suhetesse sisse kirjutatud ja sellega peab arvestama. Konfliktide elutervest lahendamisest saad lugeda tuleva 29. aprilli postitusest.
Ühe uuringu põhjal kogeb lahutatud vanemate lastest märkimisväärseid probleeme 20-25%. Risk on kaks korda suurem kui täisväärtuslikest peredest pärit lastel. Samas 75-80% lahutatud vanemate lastest ei ole märkimisväärseid probleeme.
Lahutatud vanemate lastel on suurem oht kannatada depressiooni ja madala enesehinnangu all, nad kipuvad olema sotsiaalselt ebakompetentsemad. Noorukid jätavad suurema tõenäosusega kooli pooleli või jäävad soovimatult rasedaks.
Halvemad tagajärjed kipuvad olema siis kui lapsed on vanemate lahutuse ajal nooremad; kui lapsed peavad üle elama lahutusele eelnevaid suuremaid konflikte vanemate vahel (kuigi sellisel juhul võivad hilisemaid probleeme tekitada pigem lahutuse-eelsed pinged kui lahutus ise). Ka siin mängib rolli kiindumuse tüüp. Turvaliselt kiindunud lapsed tulevad vanematevahelise konfliktiga paremini toime.
Konfliktid ise ei olegi lastele probleem vaid tähtis on see, mis toimub pärast seda. Kui lapsed näevad konflikte pealt või tajuvad, et konfliktid on, siis on tähtis, et nad näeksid ka leppimist (seda muidugi juhul, kui teie leppimine ei käi ainult magamistoas). Kui on toimiv paarisuhe, siis on neile oluline, et nad näevad, et nad kuulevad vanemaid omavahel rääkimas nagu enne konflikti tekkimist, kallistavad nagu enne või jätavad uksel põsemusiga hüvasti nagu varemgi.
Lahutuse korral on selge, et esimesed hetked ja ajad võivad olla turbulentsed kõigile. Kuid see vaibub peagi ja on tähtis, et ka siis toimuks leppimine nagu varem peale konflikti, aga selle vahega, et pingutate, et üksteisele naeratada, suhelda normaalselt, rääkida asju läbi. Kui see on teise poolega võimalik, siis ei teeks paha pakkuda lastele võimalust teha midagi ka ema ja isaga koos. See hoiab nende turvatunnet tugevamana. Kindlasti aitavad sellele kaasa sünnipäevapeod, kus istutakse rahumeelselt nagu üks pere laua taga ja ollakse nagu sõbrad ikka. Või kui suhtumine kui sõpra osutub raskeks siis võib teda ju võtta kui kauget sugulast ja hoida kuklas teadmist, et me ei suhtu teistesse austusega alati mitte selle teise inimese pärast vaid iseenese pärast. Igas konfliktis on võimalik väärikaks jääda ja see, kuidas konfliktis reageeritakse, ongi Sinu väärikuse mõõdupuu.
Konfliktid ise ei olegi lastele probleem vaid tähtis on see, mis toimub pärast seda. Igas konfliktis on võimalik väärikaks jääda ja see, kuidas konfliktis reageeritakse, ongi Sinu väärikuse mõõdupuu.
Kokkuvõte
Lahutus mõjutab lapsi mitmel viisil. Lapsed võivad tajuda vanemate vahelisi probleeme enne, kui neile lahutusest räägitakse, ning see võib tekitada neis muret ja ärevust. Inimestena vajame suhtlemist ja kontakti teistega ning peegelneuronid võimaldavad meil mõista teiste emotsioone ja seisundeid ning mitteverbaalset suhtlemist. Tunded on füüsilised ja nakkavad, seega võivad laste meeleolud ja käitumine olla mõjutatud ka vanemate suhetest. Laste turvatunne ja kiindumussuhe vanematega mõjutavad nende vaimset ja füüsilist tervist ning võivad vähendada riski sattuda vägivaldsetesse suhetesse või kogeda depressiooni. Konfliktid vanemate vahel ei pruugi olla lastele probleemiks, kuid oluline on, kuidas vanemad nendega toime tulevad ja kuidas suhted pärast konflikte taastatakse. Lahutuse korral on oluline säilitada lapse turvatunne ja võimaldada talle võimalust aega veeta mõlema vanemaga koos.
Neid teemasid käsitleme põhjalikumalt psühholoogia baaskursuse “Praktiline psühholoogia” koolitusel. Valida on nii kontaktõppe kui e-õppe vahel. Vaata koolituste infot siit.