Viimasel ajal on öösiti raskem magada ja hommikuti aina raskem ärgata, sest see, mis ühiskonnas toimub, rõhub meeli. Mul on kurb ja valus, et meie ühiskond on katki. Ühel sellisel varahommikul, kui silm oli mitu tundi enne kella lahti, mõtisklesin, miks see kõik ometi nii on.
Kui me siia ilma sünnime, siis esimene asi, mida me õppima hakkame, on armastus. Armastus ei ole kaasasündinud omadus nagu ka empaatia. Need on elu jooksul õpitavad oskused. Esimene armastuse kogemus on läbi ema või peamise hooldaja – tema jäägitu tähelepanu ja see, kui beebi “hõikab”, keegi tuleb ja rahuldab kõik tema vajadused. Beebieale on omane eitada välist reaalsust – on ainult tema ja tema soovid. Puuduvad normid, reeglid, objektisuhted, teisi ei mõisteta. Imik ei tea isegi seda, mida tähendab “ema on teises toas”. Tema jaoks ema kas on või ei ole ja see sõltub sellest, kas ema on vaateväljas või mitte, mistõttu arvatakse, et beebi kogeb esimesi leinatundeid juba siis, kui ema kohe ei tule; kui beebi peab ema kauem ootama ja imik võib sellisel hetkel kogeda surmahirmu, sest tema jaoks sõltub tema ellujäämine sellest, kas ema on või ei ole, vastavalt beebi arusaamisele olemasolust või selle puudumisest. Beebi ei tea midagi ema väsimusest või vajadusest süüa sooja toitu kasvõi üks kord nädalas… Tema ülesanne on süüa, magada, kasvada ja nutmisega märku anda, et mõni vajadus peab saama täidetud, nüüd ja kohe ning mitte sekunditki hiljem. Selline infantiilne armastus on beebieas täiesti normaalne ja omal kohal.
Lapse kasvades hakkab laps tajuma armastuse raskust – tal tuleb õppida elama maailmas, kus on ka teiste vajadused, õppida kontrollima oma impulsse, õppida taluma negatiivseid emotsioone ja nendega toime tulema, leidma kompromisse, saama aru et tema arvamusest erinev arvamus ei ole halb ja arvestama sellega. See kõik tekitab tohutut frustratsiooni ja laps püüab ikka ja jälle saada tagasi sinna turvalisse aega ema rüppe, kus oli ainult tema ja ainult tema vajadused ja keegi teine tegi teda õnnelikuks ning tal puudus endal täielik vastutus.
Tagasi emaüska
Prantsuse psühhoanalüütik Jacques Marié Émilie Lacan avaldas 1960-datel oma arenguteooria, mis räägib ürglahutusest ehk sellest, et siia ilma sündimine tekitab inimesele tugeva trauma, mida justnagu ei saa leevendada ja see määrab iha asenduste ja puudustena. Ürglahutuse teooria kohaselt tahab inimene peale sündi emaüska, kui täielikkusesse, tagasi ja jääb alati tahtma. Selle teooria järgi ei suuda inimene kunagi leppida maailmaga siinpool emaüska – vastutusega, reeglitega, sellega, et kõik ei olegi hea, helge ja nii nagu mina tahan.
Saksa-Ameerika psühhoanalüütik Erik Erikson on kirjeldanud oma psühhosotsiaalses arenguteoorias inimese erinevaid arenguetappe, kus igas eas on inimesel kaks arengusuunda – positiivne versioon, kus inimene saavutab eakohase arengu ehk küpsuse ning seeläbi ka tugeva minapildi, mis aitab tal elus hästi toime tulla ning omandada ka vajaliku sotsiaalse küpsuse; ja negatiivne versioon, kus inimene jääb ebaküpseks ehk usalduse asemele tuleb usaldamatus, autonoomia asemele häbi, initsiatiivi asemele süütunne, töövõime asemele allaheitlikkus, idenditeedi asemele identiteedi difusioon (identiteedi ebaselgus, nõrk mina-pilt), intiimsete suhete asemele isolatsioon või tunne, et ta on isolatsioonis ning mitmed arenguetapid veel, millest eelviimane oma negatiivses vormis sisaldab ka meeleheidet.
Eriksoni teooria rõhutab, et inimene on sotsiaalne olend, kelle kujunemine sõltub suhetest tema ümber, välisest maailmast ja tugeva mina-pildi arenguks ja eluterveks kodanikuks kasvamiseks on tema teooria kohaselt vaja kokkupõrget, mingit konflikti sisemise ja välise vahel. Positiivne areng saab toimuda vaid juhul, kui see kokkupõrge välise maailmaga saab edukalt lahendatud, inimene tuleb sellega toime ja liigub edasi järgmisesse arenguetappi. Kui nende kokkupõrgete ja konfliktidega toime ei tulda, siis on tulemuseks nõrk mina-tunnetus. See aga tähendab psühholoogide sõnul palju asju – sõltuvusi, enesehävituslikku eluviisi, suutmatust vastutada (ega mina ju neid külmikuid sulama ei pannud), suutmatust võtta vastutust ise enda elu eest sh ootusi, et teised teeks midagi tema heaolu heaks (sina tee mind õnnelikuks), ohvri mentaliteeti (vaata, mis mulle kõik on tehtud, mina pean saama, oh ma vaene õnnetuke), vähest empaatiat, ka erinevaid psüühilisi probleeme.
Broscheri sõnul on armastus katse muuta ennast, mitte teist ja et kedagi teist muuta pole meil vähimatki lootust.
Egokaitsed kui stressi leevendus
Ameerika psühhiaater ja Harvardi meditsiinikooli professor George Eman Vaillant on omakorda kirjendanud ego tasandeid ja egokaitseid, mis arenevad koos inimese kasvamisega. Egokaitsed on meie psüühilised kaitsemehhanismid, mis aitavad säilitada stressi tekitavas olukorras inimese psüühilist tasakaalu, hoida head enesetunnet ning stressitaset madalal. Egokaitsete hulka kuuluvad näiteks eitamine, kus infot ei võeta vastu vaid pigem tõmmatakse sirm ette, välja reageerimine ehk agressioon, projektsioon, kus oma tunded, mida ise tunda ei suudeta, omistatakse teistele ja väga palju teisi – kokku on neid 26 (see arv võib erinevate andmete ja teadlaste liigitustes kõikuda).
Vaillant on egokaitsed jaganud seitsmesse tasandisse, kus igal tasandil eksisteerivad egokaitsed on omased ja normaalsed teatud eale. Normaalses arengus kasvab inimene ebaküpsetest kaitsetest välja ja omandab küpsed kaitsed stressi tekitavate situatsioonide ja konfliktidega toime tulekuks. Probleem tekib siis, kui inimene jääb mõnda tasandisse kinni ja ei suuda edasi kasvada.
Kuus esimest tasandit kätkevad endas ebaküpseid kaitseid, seitsmes tasand, mis jaguneb omakorda kaheks tasemeks, on küpsed egokaitsed nagu näiteks huumor, altruism, sublimatsioon.
Saksa psühhoterapeut Tobias Broscher kirjeldab oma raamatus “Armastuse raskus” kõike seda, mida tähendab armastama õppimine. Ta ütleb, et armastus ei tee pimedaks, armumine teeb. Armastus teeb nägijaks ja sealt edasi tulebki armastuse raskus – mida selle tõega peale hakatakse, kui selgub, et armastatul on vead, teisel inimesel on vead, maailmal on vead? Siin on kaks võimalust – inimene kas aktsepteerib tõde ja väljub oma turvalisest mugavustsoonist ning valib arengu – püüab leida kompromisse, lahendusi, aktsepteerib iseenda ja teise inimese vigu, arvamusi, tundeid või protesteerib arengu vastu, kasutades kõiki lapseeas tekkinud egokaitseid. Miks meil on nii palju lahutusi? Miks meil on nii palju sildistamist? Poolte võtmist?
Sellepärast, et me ei ole õppinud armastamist. Inimesed on peale emapiimast võõrdumist alustanud protesteerimist infantiilsest armastusest ilma jäämise vastu ja teevad seda täiskasvanu eani välja ja mõni ei õpi ka eluõhtuks ära, et see, mis oli ema rinna otsas, ei ole täna enam võimalik ja kordab aina oma protesti tööl, paarisuhtes, kodanikuna, püüdes sundida kedagi sellesse ema rolli, kes teeks teda õnnelikuks. Ta ei taha õppida, et ise tuleb vastutada, andestada, mõista, õppida empaatiat.
Broscheri sõnul on armastus katse muuta ennast, mitte teist ja kedagi teist muuta pole meil vähimatki lootust.
Täna aga ei näe ma meie inimeste käitumises ja silmis armastuse oskust, julgust vastu võtta armastuse raskus, mis oleks suure laua taha maha istumise aluseks, et leida kõigile sobiv lahendus. Lahenduseks ei ole valida pooli, sildistada kedagi, nõuda oma õigusi. Lahenduseks on aktsepteerida erinevaid arvamusi, erinevaid mõtteviise ja püüda leida lahendus, mis on nagu kirik keset küla – kõik ei saa 100% oma tahet vaid igaüks annab oma tahtmisest ära näiteks poole, selleks, et ka teised saaksid olla ja elada.
“On minu arvamus ja valearvamus” ning “kes ei ole minu poolt, on minu vastu” mõtteviis on tüüpiline egokaitse – lõhestamine, mis ei suuda näha ühes ja samas elemendis korraga erinevaid äärmusi või üldse erinevusi. On ainult hea või on ainult halb. Selline must ja valge mõtteviis on omane 4-6 aastastele lastele.
“On minu arvamus ja valearvamus” ning “Kes ei ole minu poolt, on minu vastu” mõtteviis on tüüpiline egokaitse – lõhestamine, mis ei suuda näha ühes ja samas elemendis korraga erinevaid äärmusi või üldse erinevusi. On ainult hea või on ainult halb. Selline must ja valge mõtteviis on omane 4-6 aastastele lastele.
See õnnetu 1%
Teadlased on uuringutega kindlaks teinud, et seitsmendale tasandile ehk täiskasvanu ego küpsusesse jõuab vaid 10 % inimestest ja viimasele seitsmenda tasandi teisele tasemele jõuab vaid 1 % inimestest. See on see tasand, kus antakse teistele ka luba eksida, kus oma agressioon või seksuaalfrustratsioon suunatakse millegi ilusa, hea ja parema loomiseks. See on tasand, kus konfliktid ei ole enam katastroof vaid elu osa, selline inimene on sotsiaalne ja kohusetundlik.
Ülejäänud inimesed jõuavad kuuendale egotasandile ja jäävadki sinna. See on tasand, kus on normaalseteks egokaitseteks näiteks:
- asendamine – olen ülemuse peale vihane ja karjun seetõttu poes kassapidaja peale
- intellektualiseerimine – “mõtle oma peaga” ehk igasuguseid psüühikat traumeerivaid ideid, emotsioone, kartusi ja soove hoitakse teadvustamast, vandenõuteooriad
- tühistamine – kõik see ebausk, kus hobuseraud toob õnne, horoskoobid ennustavad tulevikku või räägivad iseloomudest, kolm korda üle õla sülitamine, õnneamulettide kandmine, kaartide ennutused, unenäopüüdjad.
- devalveerimine – teiste inimeste alavääristamine, sõim, sildistamine, maha tegemine. Devalveerida saab kõike – teise inimese iseloomu, mõistust ja seda saab teha nii verbaalselt kui mitte verbaalselt.
- omnipotentsus – kõikvõimsuse fantaasia, kus inimesel on pidev vajadus võidelda õigluse eest
Nii polegi midagi imestada, et ühiskonna normaalseks toimimiseks on meie ühiskonnas on liiga vähe täiskasvanuid. Liiga vähe neid, kes tahaks õppida oskust armastada ega igatseks infantiilse ea armastuse rüppe tagasi. Ometi on lahenduseks just see – tahe õppida armastama, taluma armastuse raskust, aktsepteerida, et armastus on soov muuta iseend mitte teisi, mis omakorda annab võimaluse jõuda seitsmendale egotasandile, sinna, kus inimene elab ise ja laseb teistel ka elada.
Kuidas sinna jõuda? Alustuseks võiks proovida kõike siin elus natukene vähem isiklikult võtta, tõusta endast kõrgemale ja jälgida elu ning inimesi nö. helikopteri vaatest – kõrgemal emotsioonidest, isiklikust traagikast, ainult ühest vaatenurgast ehk “aga mina”, “aga minul” vaatest. Siis, kui me ei pea lahkama enam kõiki isiklikke probleeme ja valusid vaid saame selle asemel hakata märkama teist, saab alguse ka diskussioon, arutelu ja dialoog, sest meil on mõtteruumi keskenduda ideedele ja lahendustele.