Eelmises osas rääkisin kaas- ja suhtesõltuvuse olemusest. Seekord räägin, miks see tekib ja mis vahe on kaassõltuvusel ja suhtesõltuvusel.
Miks kaassõltuvus tekib?
See on häbil baseeruv haigus ja põhjus peitub lapsepõlves saadud kiindumussuhte mustrites. Oma täiskasvanu elus püütakse nö ära lahendada suhet, mida lapsena ei õnnestunud. Näiteks kui lapsevanem oli haige ja laps tegi kõik selleks, et vanemal hakkaks parem, siis täiskasvanuna satub ta pidevalt suhetesse, kus ta püüab teha nii, et teisel oleks parem. See on tema jaoks tuntud muster ja teine asi – kui vanemat ei õnnestunud päästa, siis äkki seda uut inimest õnnestub?
Kaassõltlane tuleb perest, kus on kellelgi olnud näiteks alkoholisõltuvus, suhtesõltlane võib kasvada üles peres, kus ta oli mingil põhjusel vanemlikustatud laps – täitis peres rolli, mis ei olnud talle eakohane. Näiteks kui vanem vajas imingi haiguse tõttu se hoolitsust või kui üksikvanem toetus kõige vanemale lapsele ja tal tuli asendada lapsevanemat oma nooremate õdede-vendade eest hoolitsemisel. Nii on nad ka täiskasvanu elus pidevad teiste eest hoolitsejad, kes võivad enese vajadused sootuks kõrvale lükata ja kui ühel päeval ei ole kellegi eest enam hoolitseda on nad segaduses, ärevuses ja depressioonis, sest nende maailm on segamini – kes nad siis nüüd äkki on, kui ei ole enam kellegi eest hoolitseda? Kõige parem rohi neile ongi elada mõnda aega üksi, et iseeendas selgusele jõuda, oma identiteeti otsida ja luua, aga kuna mustrid on tugevalt väljendunud, siis on neil väga raske enda jaoks see hetk võtta ja kui võetakse, siis ei kipu see püsima jääma – ikka leitakse mingi uus projekt või inimene, kellele toetuda või keda päästma hakata.
Sellised inimesed on harjunud, et kõik lahendused peavad olema kohe, siin ja praegu, sest sellel hetkel, seal lapsepõlves, kjui midagi juhtus, tuli kohe reageerida aga kogemuse pealt, mida polnud. Nii ongi neil raske midagi õppida, sest nad usuvad, et teised sünnivad kõike teades ja pole püsviust ning iga asi, mis kohe välja ei tule visatakse kas nurka või kogu õppeprotsess käib suure häbi ja piinlikkuse tundega koos. Neid inimesei võib ära tunda näiteks lausete järgi: “Palun vabandust, ma vist olen nii loll, et ma ei saa aru..” “ Ei, see küll minu mõistusele ei ole..:” jne. Ehk et selline ensehalvustamine käib nende õppeprotsessidega kaasas. Samuti tunneb sellise inimese ära selle järgi, kui ta praktiliselt iga asja ette või taha vabandab. Võib olla olete mõnda niisugust näinud. Tohutu vabandamine tekib stressist ja on üks pingest vabanemise viise.
Kaassõltuvusega inimestel on kõrgem vaesusrisk, rohkem terviseprobleeme, kõrgem risk langeda vägivalla ohvriks või lõpetada oma elu enesetapuga. Kaassõltuvuses ei ole väärikust ja häbi välistab haavatavuse. Selles on suur kontrollivajadus, palju ärevust, üle võlli emotsioonid, neid nimetatakse reageerijateks, sest mandelkeha on pidevalt üle stimuleeritud.
Nende suhetes on väga palju manipulatsioone, sest nad ei oska elutervel viisil armastust anda ega vastu võtta. Kõige lihtsustatum näide on: “Kui sa mind armastaksid, siis…” või “Sa üldse ei armasta mind, ei hooli minust…” ehk selline ohvri mängimine. Samuti mängitakse teise südametunnistuse ja süütunnete tekitamise peale.
Mis on kaassõltuvuse ja suhtesõltuvuse vahe?
Kaassõltlane on alati suhtesõltlane, aga suhtesõltlane ei ole kaassõltlane.
Näide: peres on kolm last, isa on alkohoolik. Selle pere ema on kaassõltlane, sest elab koos ainest sõltuvuses partneriga. Peres on kolm last – 10, 8 ja 4-aastane. Paar läheb lahku, kui noorim laps on neljane. Kahest vanemast saavad tõenäolisel kaassõltlased, kes kas hakkavad alkohoolikuga koos elama või saavad neist alkohoolikud. Kuid noorimast lapsest saab suhtesõltlane, sest tema ei tea, kuidas on elada alkohoolikuga peres, tal ei ole selleks piisavalt kogemust ja ta pole saanud peremustreid nii kaua jälgida, kui seda on saanud vanemad lapsed. Laste ema tegi sellega väiksemale teene. Noorima lapse suhted on hiljem tõenäoliselt toksilised, tema partnerlussuhetes esineb vaimset või/ja füüsilist vägivalda. Selleks, et oma suhetemustriterst terveneda, tuleb neil lastel endaga väga palju tööd teha, kujundada välja oma identiteet, õppida end armastama ja end väärtustama.
Kaassõltlase peres on pereliige mingis aine vms sõltuvuses, mis muudab pereelu ümber tema keerlevaks ja kus kaassõltlase elu seisneb selle pereliikme sõltuvuse ja sellest tulenevate tagajärgedega tegelemises. Selle pereliikme abil rahuldatakse oma mustrit ehk kaassõltlane on pereliikme sõltuvuse sõltlane. Ta on sõltuvuses pereliikme sõltuvusest ja sellest suhtest. Kui sõltlane saab kaineks, siis see tekitab perele probleeme ja ameerika anonüümsete alkohoolikute gruppides tehtud uuringutest selgub, et on isegi seda, et pere tõmbab ta vanasse mülkasse tagasi. See on terve pere haigus.
Suhtesõltlane on sõltuvuses suhetest, ta defineerib oma väärtust läbi selle, kas tal on paarisuhe või ei ja millised suhted tal on, mis staatus tal on, mida teised arvavad jne. Kui suhtesõltlane satub paarisuhtesse, siis talle on olulisem “mina”st olulisem “meie”, ta kaotab suhtes iseenda ja süüdlaseks selles saab partner. Sellepärast ollakse nõus liiga paljude asjadega, mida muidu ei lubaks endaga teha, sest suhe on olulisem kui tema ise.
Nende mõlema elu käib väljastpoolt sissepoole ehk tema sisemaailma kujundab kõik see, mis on ja tuleb väljaspoolt teda. Eluterve inimese elu kulgeb seestpoolt väljaspoole ehk inimese enda isiksus ja sisemaailm kujundavad tema elu.
Kui soovid sellest teemast rohkem teada ja oma suhtemustreid uurida, siis tule “Praktilise psühholoogia” kursusele. Valida on nii e-kursuse (soodushind praegu alates 51 eurost kuus) kõi põimõppe vahel (soodushind praegu alates 116 eurost kuus). Vaata lähemalt siit.