Kuulasin täna üht muusikapala, mis räägib armastusest, kus mees lubab asjadel, mis temalt tükki ära ei võta lihtsalt juhtuda, et naisele rõõmu teha ja kus pole oluline “kes võidab”. Olulisem on tunne, mida ta naises tekitab, soov, et naine teaks: “Sa oled minu kuninganna.” See viis mind juba mõnda aega mõeldud mõttele, et kui me kõik lõpetaks ühel hetkel oma suhetes arvete pidamise, oleks maailm palju parem paik, armastust oleks rohkem ja meie ümber oleks vähem katkiseid inimesi.
Paarisuhe ei tohiks olla nagu raamatupidamine, kus on bilansis täpselt kirjas mitu armastuse tegu või tegemata jätmist kellegi arvel parasjagu on ja vastavalt sellele siis reageeritakse. See on nagu lapsed liivakastis, kes tülli minnes oma reaktsioonide õigustuseks karjuvad “Näed, aga tema ju…!”. No ja siis? Eksis siis eksis.
Andestus ja armastus on paar, nad on abikaasad, igavikust voolav üheks saanud jõgi, kes ei suuda elada ilma teineteiseta. Kui üks sureb, sureb teine ka. Nad kumbki ei kuulu meile, inimestele. Armastust ei saa omada, andestust ka mitte. Nad on kingitus taevast, milles on alati vabadus, on hingamine, on rahu. Seega on hea endale esitada küsimus: “Kui kumbki neist pole minu oma ega tekkinud minust enesest, siis mis õigust on mul neid kinni pidada ja teistele mitte jagada?” Püüdes neid omada või kinni hoida… no seda lugu me vist kõik teame, mis siis edasi saab…
Kui kogu paarisuhe on ainult tegudest bilansi koostamine, siis on kaks võimalust – selles polegi armastust, on vaid kahe iseka lapse tahtmine rahuldada iseenda soove või siis on oskamatus suhelda ja mõned puuduolevad teadmised sellest, kuidas jääda armastavaks ka kõige keerulisemal hetkel või andeks anda midagi, mis nii valusalt torke otse südamesse lõi. Seda viimast saab õnneks õppida.
Armastus on küll tegu, aga mõnikord on see ka tegemata jätmine
“Ma armastan Sind” on lihtne öelda hetkedel, kui kõik on hästi, aga kas suudad seda öelda ja mõelda ka siis, kui teine Sinu vastu eksib? Kui ma oma koolitustel räägin sellest, et kui teil on keegi, kellega on suhted halvad või pidevalt sõjajalal, siis keset tüli öeldud ja seda ka sügavalt mõeldud: “Ma armastan sind,” teeb imesid teie mõlemaga, siis see toob mu õppijate nägudele alati reaktsiooni, mis võib väljendada üllatust, hämmastust, šokeeritust, ahhaa-hetke või kõike segamini. Nagu paljud muudki asjad minu koolitustel, millest räägin, siis on ka see miski, mis pole pelgalt kena ja ilus roosamannavahuline teooria vaid midagi, mille järgi ma ise püüan elada, mida ma olen kogenud. Oh ei! See ei tähenda seda, et ma ei tunne viha või et ma alati suudan seda öelda. Tunnen ikka, tunnen ka kättemaksu tundeid. Kui keegi, kes meile on väga väga sügavalt kallis ja teeb meile haiget, siis kättemaksuiha on väga loomulik, sest meie aju on lihtsalt nii kokku pandud.
Eelmisel aastal elasin ühe sellise hetke väga tugevalt läbi, mulle väga kalli inimese käitumine tegi mulle nii hullult haiget, et… ma ei mäleta, millal ma sellist kättemaksuiha tundsin… lapsena vist. Kolm päeva ma ei suutnudki muust mõelda, kui erinevaid stsenaariume sellest, kuidas ta elu ära rikkuda. Aga ma ei teinud midagi, sest seal taustal ma ju teadsin, et see on lihtsalt mu aju keemilisest reaktsioonist tingitud aju vingerpuss ja pole mu päris tundega midagi pistmist ja tegelikult oleksin ma endiselt valmis teda lõvide eest kaitsma kasvõi oma elu hinnaga, kui vaja. Mul tuleb lihtsalt oodata, kuni see keemiatorm mu ajus mööda läheb. Kolmanda päeva õhtuks oli mul küll endiselt väga väga valus, aga ma suutsin talle andestada ja tunda jälle seda tunnet, et ma tahan, et tema elus kõik hästi läheks ja et temaga mitte midagi halba ei juhtuks. Torm oli mööda läinud.
Õige inimene toob sinus välja sinu parima ja paneb sind tahtma ka olla parem inimene ja mitte tema, vaid sinu enese pärast.
Arvestama peab ka seda, et paarisuhte kontekstis ongi tüli keskel armastavaks jääda veel eriti raske, sest paarisuhtes toimivadki sootuks teistsugused mehhanismid, kui suhetes meie vanemate, sõprade või sugulastega. Paarisuhe on miski, mis võimendab meis kõike, mis meie sees on. Armununa saab ju inimene väga teravalt teadlikkuks oma vigadest ja püüab neid siis hoolega armsama eest peita või paremal juhul – muutada paremaks inimeseks. Kunagi mul oli üks sõber, kes ütles, et õige inimene sinu kõrval on see, kes toob sinus välja sinu parima. Mina täiendaksin seda – õige inimene toob sinus välja sinu parima ja paneb sind tahtma ka olla parem inimene ja mitte tema, vaid sinu enese pärast. Seetõttu on hea, et mees või naine, keda sa armastad, on sulle halastamatuks peegliks, et näeksid, mis on need kohad, milles sa paremaks muutuda tahaksid või mida sooviksid endas arendada. Kui oskad seda võtta kui elu armastuseavaldust sulle, mitte kui süüdistust, siis on see sinu võimalus tõusta kotkana kõrgustesse, kuhu sa enne ligi ei pääsenud. Seega on väga normaalne, et paarisuhte tekkides lähevad kõik hirmud suuremaks, alaväärsustunded roomavad justkui vaiba alt äkitselt välja ja… sest peeglis on ju ikka kõik palju selgemalt näha.
Kahjuks on aga nii, et need kaks aju ei saa samaaegselt töötada. Kui roomaja aju pulti ronib, siis kaaperdab ta ära samal ajal igasuguse mõtlemisvõime ja tundeelu sh võime olla empaatiline, sest kui me ohuolukorras tunneks vaenlasele kaasa, siis ei suudaks me teda enesekaitseks rünnata ja end päästa.
Päästeõppus tülidele
Meie ajus on selline osa nagu mandelkeha ehk amügdala, mille ülesandeks on ohu korral käivitada reaktsioon, mis aitaks meil ohukorral põgeneda ehk tekib võitle, tardu või põgene reaktsioon. Mandelkeha nimetatakse ka alumiseks ajuks või nn roomaja ajuks. Kui roomaja aju käivitub, siis me keha reageerib – südametöö kiireneb, verre paiskub adrenaliini, tekib füüsiline reaktsioon liigutuste näol nt. inimene hakkab kätega vehkima, hääl muutub valjemaks. Nn ülemises ajus ehk frontaalsagaras elavad meie tundeelu, empaatia ja mõtlemisvõime. Kahjuks on aga nii, et need kaks aju ei saa samaaegselt töötada. Kui roomaja aju pulti ronib, siis kaaperdab ta ära samal ajal igasuguse mõtlemisvõime ja tundeelu sh võime olla empaatiline, sest kui me ohuolukorras tunneks vaenlasele kaasa, siis ei suudaks me teda enesekaitseks rünnata ja end päästa.
Nii juhtubki, et kui meile kallis inimene teeb meile oma käitumisega haiget, siis roomaja aju tajub seda ohuna ja reageerib ning edasi muutub inimene, keda me just äsja nii väga armastasime, äkitselt vaenlaseks, keda tuleb rünnata. Sellest pääseb, kui suudad end olukorrast eraldada ja mitte võtta asja isiklikult või siis sõlmid iseendaga rahulikul ajal kokkulepped, mis toimivad tormi tõustes sinu ankruna ja aitavad sul end pidurdada ning jääda mõistvaks, empaatiliseks, kuulata teist inimest ja teha talle hoolimata tülist siiski “pai”. See on nagu päästeõppus – just sellepärast inimesed tulekahjuõppust pidevalt ja pidevalt harjutavad, et ohuolukorras, kus roomaja aju käivitub ja mõtlev aju välja lülitub, oleks oskus omandatud.
Tülide päästeõppus pole päris sama, sest siin püüdleme me sellepoole, et meie roomaja aju ei halvaks ära kogu meie tundeelu ja empaatiavõimet, aga mudelina protsessi paremaks mõistmiseks võib seda kasutada küll.
Ära heitu, kui kohe välja ei tule, see on protsess, mis võtab aega, kuid läheb ajas iga korraga kergemaks, mida sügavamale juurduvad sinus “õppuse” ajal talletatud tundmused ja teadmised ja mida paremini oskad ka iseendale andeks anda. Mina alustasin suhetest oma sugulaste ja sõpradega ja seal ma suudan täna väga edukalt pidureid rakendada ja mitte lasta roomaja ajul pulti ronida, aga mehega, keda armastan, ma endiselt harjutan, aga olen rõõmus, sest muutused siiski tulevad, mis siis et tibusammudena. Ma tean, et ühel päeval suudan ma käituda täieliku väärika armastava kuningannana, kes keset kõige halvemat tüli suudab teha talle oma südamega pai ja anda talle mis iganes see on, mida ta hetkel vajab.
Jah, mõnikord juhtub ka nii, et armastusest üksi ei piisa – suhe puruneb, sest kahe inimese väärtused on nii erinevad, et neis ei olegi võimalik kokkuleppele jõuda ja ei ole mõtet teineteisele oma käitumisega, mida muuta ei suudeta, lõputult haiget teha. Aga miks peaks see lõpetama inimliku soojuse? Armastava lähenemise? Tuhmistama päikese?
Kuidas õppust läbi viia
1. Mõtle järele, mille peale sa tegelikult reageerid? Viha on ju ainult kaas potil, mis kaitseb midagi. Mida ta kaitseb? Hirmu, alaväärsust, taaskäivitab varasemas elus kogetud hüljatusetunde või sootuks midagi muud? Vajadusel tee nimekiri või kirjuta enda jaoks asju
Kui lähemalt vaatama hakkad, on olukord iga kord sinu sees täpselt sama, see on üks ja sama ring, mida sa kordad, lihtsalt erinevate varjunditega – tema teeb midagi, mis haagib end mingi sinu mõtte/hirmuga/alaväärsuse või muu sellisega ning loob filtri läbi mille näed kõike, sh ka teda ja tema motiive, moonutatuna. Need asjad juhtuvad kiiresti, nii automaatselt, et sa ise ei pruugi seda tähelegi panna, kui sa selles teadlik pole. Edasi süüdistad sa teda enda enesetundes ja oma tõlgenduses olukorrast, asud end kaitsma, võimalik et teda ründama ja tüli läkski lahti, teie suhtemaja põleb. Siinkohal ei suuda sa mõeldagi, et tema reageeris millelegi hoopis enese sees või veel vähem – äkki ta ei teinud seda meelega. Keegi pole ju oma armsa inimese vastu meelega pahatahtlik (ja ma ei räägi siin tokslistest suhetest, see on teine teema). Eksimused on inimlikud ning armastus ei lakka roomaja aju käivitudes tegelikult olemast. Kui me rahu ajal seda lihtsat tõde ei mõista, siis kuidas suuta seda meeles pidada kui “tuli juba lahti” on?
2. Kui leiad enda seest asju, mida sa üksi lahti harutada ei oska või mis lihtsalt taipamise peale ei ole nö elu prügikasti visatavad, siis otsi vajadusel abi psühholoogilt, kogemusnõustajalt või miks mitte ka mõnelt väga hea analüüsivõimega sõbralt.
3. Otsusta enda sees, milline inimene sina tahad olla ja ära kuula neid (või ka iseenda hülgamise või muud hirmu), kes ajavad sulle juttu sellest, kuidas sind võidakse siis ära kasutada kui otsustad igas olukorras armastavaks ja soojaks jääda. Tingimusteta armastus ei tähenda piirideta olekut või seda, et me lubame endaga käituda kuidas iganes. Vastupidi – tingimusteta armastuses on piirid igati olemas, sest selle sees on väärikus, austus ja lugupidamine nii enese kui selle inimese suhtes, keda armastatakse. Jah, mõnikord juhtub ka nii, et armastusest üksi ei piisa – suhe puruneb, sest kahe inimese väärtused on nii erinevad, et neis ei olegi võimalik kokkuleppele jõuda ja ei ole mõtet teineteisele oma käitumisega, mida muuta ei suudeta, lõputult haiget teha. Aga miks peaks see lõpetama inimliku soojuse? Armastava lähenemise? Tuhmistama päikese?
4. Mis on need asjad, mis võiksid sinu jaoks tülis ankruna toimida ja aidata sul end pidurdada? Kas teadmisest, et armastad, piisab? Või vajad nimekirja külmikule meenutamaks sulle neid asju, mida temas imetled või miks sa oled tänulik, et ta sinu elus on? Või on mitte isiklikult võtmiseks tarvis sügavuti läbi “seedida” mõte, et tema reageerib omakorda mitte sinule, vaid tema sees olevatele asjadele, tema hirmudele ja tema valudele? Mis iganes see on – harjuta, katseta, proovi kuni leiad midagi, mis Sinu jaoks töötab. Kuuma pea jahutamiseks keset tüli toimib mõnikord ka ütlemine: “Anna andeks, ma pean korraks ruumist välja astuma, et mitte öelda midagi, mida tegelikult ei mõtle,” ja eemaldumine olukorrast kuni oled piisavalt rahunenud, et tagasi tulla ja suuta empaatiliselt läheneda.
5. Tee talle oma südamega pai. Ütle talle seda – ütle, et hoolimata hetkel olevast tülist, et sa mõistad, armastad, hindad teda või vajab ta hoopis kallistust? Või ruumi, et rahuneda? NB! Ära tee ega ütle neid asju, kui Sa seda sel hetkel päriselt sügavalt südamest ei mõtle. Siis ei ole see südamega pai tegemine vaid olukorra veel hullemaks keeramine, sest teed täpselt seda, mida sa ei taha teha – haiget inimesele, keda armastad.
Mina ei ole endale külmikule küll nimekirja teinud, kuigi ma tean, et see on psühholoogide hulgas üsna levinud soovitus, aga ma olen tegelenud oma hirmudega ja alaväärsustunnetega ning kõige enam ongi aidanud neist teadlikuks saamine ja teadlikkus sellest, et tüli käivitudes tekib ajus keemiakokteil, millel pole tõega vähimatki pistmist. Tegelikult ma ju ikka armastan, ikka imetlen ja tema on ju täpselt seesama inimene, kui hetk enne meie arusaamatust.
Hetkel, mil ma otsustasin lasta sellele armastusejõel enda seest läbi voolata hoolimata sellest, mida teised minu ümber teevad või kas ja kuidas minu tunnetele vastatakse või mitte, on mu elu nii palju rikkam, nii palju rohkem valgust ja rahu täis. Armastus on kingitus ja ma olen tänulik, et ta üldse tuli ja valis just minu oma jõesängiks.