Emaks olemine – see on nagu mingi müstiline sinilind, mida ma olen kõik need aastad otsinud ja pole leidnud. Emadepäeva eel emaks olemise üle mõtiskledes tekkis taipamine, et emaks ei sünnita, emaks kasvatakse ja mul ausõna pole õrna aimugi, miks liiga paljud sünnitanud naised seda mängu kaasa teevad – teate küll seda inimeste nägu ja olemist kui keegi on äsja lapse saanud, et nemad oleks nagu koos lapsega endast ema välja punnitanud ja nii ongi hea ja nii ongi õige ja siis minnakse äsja sünnitanud naiselt kinnitust saama, et temaga juhtus sama.
Mind ajasid hulluks vaimustusest kiljuvad sõbrad, kes silmade särades ootasid oma õhinas minult samasugust reaktsiooni: “On ju lahe ema olla, eks!?” Tahtnuksin neile öelda: “Ei, ma ei tea, ma ei oska veel öelda. Kust ma peaksingi teadma? Ma alles sünnitasin ta,” aga miski nende silmis sundis mind vaikima. Mõtlema, et minul on midagi valesti, minuga on midagi valesti, sest ma ei tunne nii. Ma tundsin end täiesti vildakana, sest ühes lapsega ei sündinud sinna sünnitustuppa automaatselt ka ema, ei sündinud ka päevi ja nädalaid hiljem (ja huvitav, miks seda ei oodatud lapse isalt, kes seal sünnitustoas oli ju minuga ühes?). Ma ei teadnud, et ma ei saagi seda kohe olla ja polnud kedagi, kes oleks mulle seda õigel hetkel ka öeldnud, sest mu enese ema oli ammu siit ilmast läinud.
Läbi mõtiskluste jõudsin selleni, et lapseks kasvada kõigi nende üheksa kuu jooksul on isegi kogu oma bioloogilises imes ja keerukuses palju lihtsam, kui emaks kasvada, sest uut luua on alati kergem, kui olemasolevat ümber ehitada ja seda veel nii, et see funktsionaalne ka oleks. Naine võib eostumisest saadik lapsega suhelda, teda kujutleda, tajuda ja rääkida ja ikkagi mitte teada, kuidas on ema olla. Ta ei saa selleks kuidagi valmistuda, isegi plikapõlvest peale nukkudega harjutades. Emaks olemise tunnet ja teadmist emadusest pole siiski kuskilt võtta. Muidugi hea kui on eeskujusid. Aga mis siis kui pole? Või kui need eeskujud pole piisavad? Ja isegi parima stsenaariumi korral – tunnet ei saa keegi anda, sest tunne sünnib igaühe meie enda sees ja seda saab vaid kogeda. Ise. Luua uus identiteedi osa iseendas, tajuda, tunnetada, mõtiskleda, lubada endal eksida, õppida, kasvada, luua, eksida ja veelkord mõelda, veelkord kasvada, veelkord eksida, luua ja niimoodi lõputu ring kuni maise keha elu otsa saab.
Naljakas ongi, et ühiskonnas on täiesti normaalne rääkida isaks kasvamisest ja sellest, kuidas meie, naised, peame lubama mehel isaks kasvada. Emaks kasvamine.. see pole nagu naturaalne ja loomulik jututeema, veel vähem konteksis, et mehed selleks midagi tegema peaks, et naistest emad võiks saada peale noh… ühe teatud tegevuse…. Aga seks ei tee naisest ema, sünnitus ka ei tee. Emad peavad nagu äkki tekkima, ei kusagilt nagu mingis muinasjutus umbes et “lauake kata end” ja laud saigi looka.
Ma olen kandnud seda koormat ja süüd, et minuga nii ei juhtunud ei esimesel ega teisel sünnitusel nüüdseks kuus aastat, olles üsna kindlalt veendunud, et mul on emaduse geen või mingi asi puudu, mis teistel naistel on, sest on vähe naisi, kes julgevad tunnistada, et ka nendega ei juhtunud seda imet kohe sünnitusel või pole juhtunud ka veel aastaid hiljem. Ja nii siis elataksegi iga päev läbikukkuja tundega, millel pole tõega vähimatki pistmist.
Aga ema olla….
- See tähendab kuulata, tähele panna ja mõtiskleda koos nendega
- Hüpata koos vanal madratsil ja ümiseda ühiselt põrkelaulukest
- See on trallida lompides nii, et kõik on üleni märjad
- Ronida puu või turnika otsa ja lasta seal end pea alaspidi rippu ning vaadelda elu täiesti uuest perpektiivist
- See tähendab lahkuda lastest kuudeks, kui ema tervis on nii kehv, et see võib lastele või emale muutuda ohtlikuks ja mitte hoolida teiste silmis hoobilt tekkinud rongaema kuvandist
- See on osta lapsele parim müts või kombe, mis kaitsevad teda kehva ilma eest
- See on lugeda õhtuti Väikest printsi ja arutleda inimeste tegude tagamaade ja motiivide üle
- See on teha omalt poolt kõik selleks, et lahutuse korral lastel oleks isa ja nende hinged ei saaks kahe vanema vahel tükkideks rebitud
- See on püüdlused omandada haridus ja ehitada oma elu üles ükskõik mis raskuste läbi ning hakata investeerima selleks, et oleks ühel päeval võimalik laste ülikoolis käimist rahaliselt toetada
- see tähendab valmisolekut loobuda kõigest, mis kallis (või mugav), kui lapsed jäävad sellest võitjaks
- See tähendab rampväsinuna end kokku võtta ja täita oma lubadus aidata lastel nende issile kooki küpsetada kui tal on sünnipäev või isadepäev tulekul
- taluda täiesti hoomamatut ja talumatut mürarikast kaost erinevatel laste sünnipäevadel, et nad õpiksid sotisaalseid olukordi ja sõprussuhteid
- mõnikord hingata kopsud tugevalt õhku täis ja lasta vähemalt 10 000 korda endamisi “lapsedoneluõiedlapsedoneluõiedlapsedoneluõied” ning siis minna nende järjekordset tüli lahendama
- on õppida vastu võtma siirast, puhast ja rikkumata armastust tuhandel erineval värvilisel, ootamatul ja loomingulisel moel
Ja polegi mingit sinilindu – on ainult üks paganama ülivinge ema!