Eesti ei ole minu jaoks lihtsalt riik, laik gloobusel, geograafiline asukoht. Minu jaoks on ta isik, armastussuhe. Kuigi armastust on keeruline kirjeldada, siis on inimene järjekindlalt läbi ajaloo püüdnud seda teha kirjanduse, kunsti, muusika ja ka teaduse kaudu. Armastusestiilide teooria looja John Alan Lee kirjeldab kuute armastuse stiili ja üheksat nende omavahelist kombinatsiooni. Üks põhistiilidest on agape armastus, mis on tema kirjelduse järgi hävimatu, lojaalne, isetu, valmis end ohverdama, tingimusteta, seades teise huvid iseenda huvidest ettepoole. See on kaastunde ja isetuse surematus. Tema teooria räägib küll inimsuhetest, aga et minu jaoks on Eesti isik, siis on agape kirjeldus üsna täpne ja räägib sellest, mida ma Eesti vastu tunnen. Siia saan lisada vaid seletamatu miski, tunde, mis on kirjeldamatult sügav ja kust ei puudu ka tasadus.
“Eesti,” mõtlen ma ja mu südant täidab tohutu soojus, austus, lugupidamine, väärikus, au, imetlus, uhkusetunne. Eesti on osa minust ja mina temast. Minu kodu, minu turvapaik. Täna tahan ma katta laua, istuda oma pesakonnaga kokku ja olla tänulik. Olla tänulik selle eest, et meil, nii väikesel rahval on oma riik, nii palju ruumi ja õhku, oma keel, oma kultuur. Tänulik, et me oleme läbi aastasadade kõige kiuste püsima jäänud, samas, kui nii paljud ei ole. Osad keeled eksisteerivad veel vaid kuskil arhiivide tolmunud dokumentides, piirid vaid mälestustes. Aga meie Eesti ei ole mälestus vaid elab ja hingab, toidab ja katab meid.
Olen tänulik, et meil pole maja majas kinni vaid on aasad, rabad, mets, meri, silmapiir, kus hing saab end kosutada. Meil on nii palju, mida mujal ei ole. Ega ole ju asjata läbi ajaloo meie maa pärast võideldud – ka teised on märganud meie kodumaa väärtust.
Meie keel on üks väheseid algupäraseid keeli, mis on säilinud sellisena, et pole tekkinud eessõnu, mis ilmselt teebki keeleõppe teisest rahvusest inimestele nii keeruliseks ja meile teiste keelte õppimise. Eesti keel (ja ka soome keel) on see, mille järgi J.R.R. Tolkien tegi oma haldjate keele, sest just nii ta arvas – eesti keel kõlab kui haldjate keel ja olen sellist arvamust kuulnud ka mitmetelt teistelt välismaalastelt.
Tahan uskuda, et Eesti on üks Looja poolt eriliselt hoitud ja kaitstud paik, vahet pole, millised on olukorrad või kes me vastu tulevad – lõpuks võidame me ikka, kestame ikka. Tahan loota ja palvetada, et Eesti püsiks veel kaua nõnda nagu laulab Tõnis Mägi oma loos “Palve”, mis on minu jaoks üks neid lugusid, mida kuuldes tekib soov püsti tõusta ja austusest langetada pea.
Ma armastan Eestit. Armastan nii sügavalt, et mõnikord on lausa valus. Eesti on püha. Tahan omalt poolt teha kõik, mida mina saan, et Eesti õitseks, et siin rahvas kestaks ja meie riik muutuks aina tugevamaks. Tahan vähem vinguda ja olla rohkem tänulik, tahan vähem süüdistada ja olla rohkem ise muutuste looja, tahan vähem näpuga näidata ja olla rohkem armastaja. Tahan olla selle püha maa vääriline.
Palju õnne, kallis Eesti!
Mida Eesti Sinu jaoks tähendab?