Lapse kasvatusstiil määrab tema kiindumuse, enesehinnangu ja toimetuleku kogu eluks. Kui põlvest põlve korduvad ebaterved mustrid, tekib nõiaring, millest ilma teadliku töö ja abita on raske välja murda. Pereteraapia toob välja, et kui perekonnas mustreid ei murta, süveneb ärevus iga põlvkonnaga ja seitsmendaks põlveks võib see viia juba tõsiste vaimse tervise häireteni.
Kaootiline kiindumussuhe kujuneb tavaliselt siis, kui laps on kogenud või pealt näinud vaimset või füüsilist vägivalda. Sellest kasvavad välja täiskasvanud, kes satuvad korduvatesse vägivaldsetesse suhetesse või käituvad ise teiste suhtes vägivaldselt. Sageli väljenduvad sellised mustrid ka isiksushäiretena.
Üks levinumaid on piirialane isiksushäire, mida iseloomustab ebastabiilne mina-pilt, tugev hülgamishirm ja emotsionaalne äärmuslikkus. Teine sagedane muster on nartsissism, mida esineb rohkem meeste hulgas.
Lapsed tajuvad vanematevahelist pinget palju varem, kui täiskasvanud arvavad — mitte sõnade, vaid kehakeele, hääletooni ja peegelneuronite kaudu. Seepärast ei tasu laste ees teeselda, vaid jääda ausaks ja anda neile turvatunne, et nad ei vastuta vanemate tülide ega lahutuse eest. Lapse heaolu sõltub sellest, kui stabiilne on tema kiindumussuhe ja kui rahulikuks jääb vanemate omavaheline suhtlus ka pärast lahkuminekut. Lahutus ise ei riku lapsi — kahjustab see, kui vanemad ei oska lahku minna väärikalt. Kui suudetakse jääda lugupidavaks, rääkida asjad selgeks ja pakkuda lapsele hetki, kus pere on endiselt koos, säilib tema sisemine rahu ning usk, et armastus ja austus võivad jääda alles ka siis, kui suhe muutub.
Ühiskond ootab, et ema tunne tekiks kohe peale lapse sündi, kuid tegelikult tuleb see sammhaaval, koos elu ja lapsega. Emaks kasvamine on sarnaselt isaks kasvamisele protsess, millest avalikult räägitakse liiga vähe. Ema olemine tähendab kohalolu, tähelepanu, tahet armastada, aga ka julgust õppida, teha vigu ja alustada uuesti. Kas täiuslikku ema on üldse olemas või on lihtsalt ema, kes teeb oma parima, iga päev?