Juttu, et iseennast tuleb armastada, sajab sisse uksest ja aknast. Aga kuidas? Millest alustada?
Osa proovib enesesisendusi, mis ei aita. Korraks ehk teevad olemise paremaks, aga no ei ole nii, et lähen seisan peegli ette ja hakkan õnnelikuks. Kui vihkamise juured on purustamata, siis ei saa puu armastusest ja õnnest õitseda, vaid ikka vihast. Armastuse lillede peale maalimine ei aita, see on enesepettus. Muutus peab tulema seestpoolt, sest elu käib seest väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole. Teised võivad sind pooleks armastada, aga kui sees on külm, kõle ja pime, ei tunne sa seda isegi siis, kui mõistusega võid aru saada. See ei jõua pärale.
Mis on su minevikus juhtunud, mis on su minapildi seesuguseks teinud, et sa ei näe end oma hingepeeglis armastusväärsena? Mis tahes see oli, tuleb see nüüd tagasi pöörata. Ükski laps ei tule siia ilma väärtusetuna. Ta tuleb küll abituna, tuleb ebatäiuslikuna, õppima, olema lihtsalt olemas. Ta tuleb ka teistest sõltuma, sest keegi, kes pole kellestki kunagi täielikult sõltunud, ei saa iseseisvuda.
Kui küsid endalt, milline sa olid enne, kui sind katki tehti, siis millise nimekirja sa saad? Usu, vastused on su sees olemas, kui lubad neil tulla.
Mina suutsin minna tagasi oma väikelapseaega, esimeste mälestusteni, ja püüdsin ennast meenutada ning leidsin sealt vastused, milline ma olin enne. Kuid siis tuli häbi, mis lörtsis kõik ära, kattis poriga ja kõik, mis ma olin, tuli panna peitu, sest keegi justnagu ei vajanud seda. Vajati teistsugust mind. Mul oli palju aastaid enda sees terve kamber, mis oli lukustatud ukse taga, ja müüritud sein lubas vaid aimata, et seal oli kunagi midagi. Minul endalgi polnud sellele ligipääsu, teistest rääkimata.
Rahust sai ärevus, usaldusest usaldamatus, hellusest kinnine süda, sügavusest pealiskaudsus, vaikusest lärmakus, tuulest ja vihmast märkamatus, ritsikate laul ja suveöö kuumus tardusid, paljad jalad ei tundnud enam midagi, sädemed ei kippunud taevasse. Ma kaotasin kontakti kõiksuse ja iseendaga, armastus eksisteeris vaid distantsilt.
Liigne häbi hävitab elusid
Mis on häbi ja kas see on sama mis süütunne? Häbi uurija Brené Browni sõnul on häbil kaks plaati: „Sa pole piisavalt hea“ ja kui saad sellest mööda, siis „Kes sa selline omast arust oled?!“ Häbi ei keskendu tegudele, vaid isikule, häbi sõnum on: „Mina olen halb, mina tegin midagi halba.“ Süütunne ütleb: „Vabanda, ma tegin vea.“ Häbi ütleb: „Vabanda, mina olen viga.“
Seega ei ole süütunne ja häbi samad asjad. Küll aga tuleb meeles pidada, et süütunne on rünnak iseenda vastu ja pikaajaline süütunne võib samamoodi depressiooni põhjustada nagu häbi (Brené Brown, video „Listening to shame“ ja video „The power of vulnerability“ (see on koos eestikeelsete subtiitritega)).
Brown ütleb, et uuringute tulemuste järgi on häbi tugevalt seotud sõltuvuse, depressiooni, vägivalla, agressiooni, kiusamise, enesetappude ja toitumishäiretega. Süütunne ei ole ühegagi neist seotud.
Häbi ja häbistamine on olnud pikka aega kasvatuse osa ja kõik, mida vanemad on meile andnud, pärandub rohkemal või vähemal määral meie lastele. Häbi ülesanne on meid hoida ja kaitsta asjade eest, mis võiksid meile ohtlikud olla, näiteks, et me ei jookseks mõtlematult auto ette.
Kui häbi kasutada pidevalt ja ülemäära, saab sellest põletav häbi ning laps ei saa selle ringist välja, kui pärast häbistavat olukorda ei toimu n-ö taasühinemist ehk kui lapsevanem ei kallista, ei lohuta, ei puhu peale, vaid jätab lapse oma emotsiooniga üksi. Lapsed ei tohi oma emotsioonidega üksi jääda – nad vajavad vanemate tuge, et õppida nendega toime tulema.
Häbi vastand on haavatavus. Kui häbi kasvab lapse sees liiga suureks ja vanemad ei aita sellega toime tulla, siis haavatavus väheneb või lakkab sootuks olemast. Häbi ebanormaalseks muutumise hoiavad ära tasakaaluks pakutud empaatia, soojus ja armastus.
Allpool olev tabel selgitab, mida teeb häbi ja mida haavatavus ja mida need endas kätkevad. Suurendamiseks kliki pildile.
Inimene ja tegu pole samad
Tajun meie ühiskonna tugeva probleemina võimetust eristada inimest ja tegu. Inimese ja tema teo samastamises ei ole armastust, on armutus. Selles pole mingisugust empaatiat ja nii pannakse inimene kohe kuskile kasti („ah, ta ongi selline“) ja otsus tundubki lõplik.
Kui miski on lõplik, siis ei saa seda ju parandada. Meie teod võivad olla halvad ja ekslikud, isegi kurjad, kuid see ei tähenda, et inimene ise on kurjus. Inimene saab olla täis kurjust või halbu tegusid, aga ma usun, et ka kõige hullemas sotsiopaadis on mingigi hea külg, mis natuke tasakaalustab seda, mida ta teistele teeb. Muide, sotsiopaadiks ei sünnita, sotsiopaadiks saadakse elu jooksul. Kuidas? Just sellesama põletava häbi abil, mis räägib inimesele tema väärtusetusest, ja sõltuvalt inimesest ning olukordade julmusest tema elus kujuneb välja käitumismuster, kus ei ole südametunnistust.
Uuringutega on välja selgitatud, et südametunnistus ei kujune välja last karistades, vaid kui laps kasvab üles empaatilises ja mõistvas keskkonnas, kus talle selgitatakse kuidas ja miks midagi tehakse või ei tehta. Karistus õpetab last pigem valetama, püüdma mitte vahele jääda, see ei õpeta vastutama. Karistuse tõttu hakkavad lapsed leiutama loomingulisi viise vastutusest hoiduda ja sidet oma südametunnistusega ei teki.
Niisiis, meil tuleb põletava häbi vangikongist välja murda, et lõpetada häbist tekkinud käitumismustrite lõputu kordumise ahel. Sa saad seda oma elus teha. Kasvõi selleks, et anda oma lastele eluks parem stardiplatvorm, kuid peamiselt siiski iseenda pärast.
Selleks on vaja hakata tagasi pöörama kõike, mida häbi on hävitanud. Häbi on sulle rääkinud, kes sa oled, ent kogu tema jutt koosneb suuresti hulgast valedest. Nüüd pead hakkama ise häbile ütlema, kes sa tegelikult oled. Tee nimekiri, milline sa olid enne, kui sind katki tehti, ja pea seda meeles.
Kui sul tulevad häbiga vaidlused ja ta ütleb, et sa oled külm ja kalk, siis ütle talle, et jah, sa oled seda mõnikord tõesti ja olnud inimeste vastu selline siis, kui oled olnud väsinud või ise tühi, kuid sa ise oled armastus. Häbi valede uskumine on kõige kindlam viis jääda ohvri energiasse kinni (ohvri energiast kuula Vikerraadio „Peresaadet“ siit).
„Mina olen“
Koolitustel teen õppijatega harjutust „Mina olen“. See koosnebki nimekirjast, mida inimene igatseb, et ta on. See sisaldab kõiki tagurpidi uskumusi, mida häbi on neile sisendanud, ja sellest, millisena nad siia ilma tulid. Kõik öeldud laused, mis on sügavalt ja valusalt mällu sööbinud, keerame tagurpidi versiooniks. Kui kedagi on sõimatud hädapätakaks, siis püüame leida vastuse, mis aitab inimest sellest välja.
Aga nimekiri võib olla ka sellisel kujul:
- ma olen armastatud
- ma olen iseseisev
- ma olen loominguline
- ma olen hakkamasaaja
Loo oma nimekiri, mis toob sind häbist välja algupärase enda juurde.
Muide, kas teadsite, et kristlaste jumala nimi Jehoova, õieti Jahve tähendab tõlkes „mina olen“? Minu jaoks on see huvitav fakt, et jumalat defineeritakse tema olemuse järgi ja kõik, mis ta enda kohta räägib, sisaldab „mina olen“. On, mille üle mõelda, on, millest eeskuju võtta.
Kriitiline lapsevanem inimese sees on antud inimese kaitseks – selleks, et ühiskond toimiks (kuula lugu eri minadest inimese sees siit). Kriitiline vanem ütleb, mida tohib, mida ei tohi ja kuidas tohib. Inimesel, kes end ei armasta, on see hääl pidev, lakkamatu ja üle võlli. Õnneks on meie sees ka teine vanema mina-tasand – hoolitsev lapsevanem, kelle asi on keeta teed, panna sulle villased sokid jalga, öelda „oh, pole midagi, ikka juhtub“, kui sul midagi põrandale kukub ja puruneb.
Iga inimese enda, ka sinu võimuses on seda häält muuta. Kui midagi juhtub, siis enda kallal irisemise asemel mõtle, mida sa ütleksid sõbrale samas olukorras. Kas käituksid temaga sama halvasti? Vaheta need hääled ära ja lase hoolitseval vanemal rääkida. Las tema puhub peale, las ta lohutab.
Sellest pole midagi, kui kohe välja ei tule – kõik siin ilmas on harjutamise asi. Kuid ära võta eesmärgiks kriitilist vanemat täiesti vait sundida ja ära taha, et ta kaoks olematusse – see oleks sama asja teise kraavi minek. Mingi enesekriitika peab alati säilima, sest muidu muutume iseendale ja teistele ohtlikuks. Kas enese nunnutamine hooliva lapsevanema tasandilt teeb meid veatuks? Kindlasti mitte. Oma vigu tuleb näha, tunda ja armastada.
Aktsepteeri, aktsepteeri, aktsepteeri
Eelmisel aastal sattusin kohutavalt pimedasse kohta. Nägin iseend kogu oma õuduses. Head poolt olin õppinud juba nägema, aga kõiki halbu külgi oli veel raske omaks võtta – häbi vitsajäljed olid mu istmikul veel liig sügavad ja valusad, nii mõnigi veritses alles.
Üks hetk leidis mu psüühika, et ta on valmis mulle kogu ilus ja valus otsa vaatama. Minu reaktsioon sellele oli kõike muud kui adekvaatne. Olen oma depressioonihoogude ajal rippunud elu küljes kui puuk. Olin õppinud eristama, mis on mina, mis on haigus. Mu enesetapukatsed jäävad noorpõlve ja on olnud hetke emotsiooni ajel tehtud. Tegin neid üsna mitu, kuni leidsin, et mina ise pole endale elu andnud, niisiis pole minul õigust seda ka võtta. Edasi ma ei kuulanud depressiooni hala ja ootasin, kuni hoog läheb üle.
Aga nüüd kogu seda inetust nähes tekkis selge ja kaalutletud plaan. Mõtlesin tähtaja üle, planeerisin korralduslikku poolt, sest mulle näis, et niisugune olend nagu mina oleks uuele elukaaslasele/abikaasale lihtsalt karistuseks ja päris üksi ma surmani elada ei soovi – minu jaoks on kõik rõõmud täiuslikud siis, kui neid saab jagada. Jah, altruismi on minus parajalt. Sealjuures ei tundnud ma end kuidagi alaväärsena, elu rasked olukorrad, mis mul parasjagu käsil olid, ei heidutanud mind, sest olukorrad ei defineeri mind enam ammu. Olin liig teravalt teadlik, milline tühi koht minust maha jääks, ja tegelesin planeerimisel ka võimalike kahjude vähendamisega. Tundsin, et paljud armastavad mind väga , kuid see õudus… see õudus minus ei lasknud mind lahti.
Muidugi olin varem juba leppinud, et ma pole täiuslik, kuid nüüd sai selle ebatäiuse ulatus ja sügavus mulle kuidagi eriliselt selgeks. Sel päeval läksin nuttes magama.
Järgmisel hommikul ärkasin ega saanud üldse aru, mis uss mind ometi oli eelmisel päeval hammustanud… Teadsin, et olin käinud kusagil maailma serval… Mind oleks nagu tugevalt raputatud, kõike mu sees nihutati korraks paigast (või hoopis paika?). Tuli „ärgata“ ja hakata end uuesti üles ehitama, uuesti kõike üle vaatama. Kõike, mis ma olen ja kes ma olen. See sündmus räägib minuga ikka veel. Elu maitse on seda tugevam, mida lähemal on olnud surm.
Olen jõudnud leppimisele, et minus ongi koos äärmused ja sellest tekkinud keerukus on okei. Praegu on lihtne mõelda, et hästi, olengi keerukas. Ja mõtiskleda selle üle, et kui kellelegi antakse midagi palju, siis ka nõutakse palju, ning on andeid, millest oleks lihtsust eeldada rumal…
Niisiis, minu keerukus on äge ja kogu mu halb pool on lihtsalt kaalukiige teine ots, mis hoiab kiike tasakaalus, et ma liiga minema ei lendaks. Ilma selleta saaks minust tõenäoliselt eeskujulik nartsissist. Seega ma armastan nüüd seda tumedamat poolt endas ka. Enam ma ei arva, et oleksin uuele kaaslasele karistuseks: ta saab ju ka minu äärmuslikult hea poole ja ma olen valmis armastama enda kõrval üht tavalisest keerukamat inimest kõigi tema varjupooltega, sest ma mõistan teda nüüd paremini.
Kuidas ma aktsepteerimiseni jõudsin? Leinates. Lein ei ole ainult füüsilise surmaga seotud. Lein on igapäevaelu osa, protsess. Me leiname näiteks ka mingi ootuse või lootuse luhtumist. Nii saab leinata samuti endast loodud kujutluspildi kokkuvarisemist. Lein pole muud kui vanaga hüvastijätt ja uue loomine. Leina, leina kõike, mis kurbuse toob. Võta endale leinaks aega (leinafaasidest rohkem siin ja Vikerraadio „Peresaates“ leinast).
Leina eluterve läbimine toobki aktsepteerimise. Nagu võib ka mu näitest lugeda: selleks et uuesti sündida, on vaja enne surra. Mina tegin seda reaalsest enesetapust mõtlemise abil, kuid igaühel on oma viis. Kellelegi teisele ma nii äärmuslik olla ei soovita ja loodan, et sul ongi mingi teistsugune, mitte nii dramaatiline lahendus.
Tee enesearmastuseni algab enese defineerimisest – kõik, mis häbi on hävitanud, tuleb ringi pöörata, ja aktsepteerimine tähendab reaalsuse tunnistamist sellisena, nagu see on. Aktsepteerimine ei tähenda olukorraga leppimist ega allaandmist, vaid fakti teadvustamist, millega saab midagi ette võtta. Niisiis, mis või kes sind defineerib? Kas teiste ütlemised? Olukorrad? Inimesed? Sina ise? Mis on see, mida liigne häbi on sinus hävitanud ja sa saad nüüd ringi pöörata?
