Inimene vajab tasakaalu, ilma selleta tunneb ta, et tema elu on kaoses. Isegi suures kaoses on igaühel omad mehhanismid, kuidas me püüame tasakaalu säilitada või taastada.
Kiindumusteooria looja John Bowlby väidab, et kiindumussuhe annab lapsele sotsiaalse keskkonna sisemise töömudeli, st uskumused ja ootused, kuidas inimesed suhetes käituvad, samuti juhised teiste tegude tõlgendamiseks ja harjumuspärased reaktsioonid suhtlusolukordades. Mudel kujuneb lapse ja tema hooldaja suhte põhjal välja vanuses 0–36 kuud ning loob näidise, mis annab tulevaste suhete mustri.
Kiindumuslik suhe tähendab, et üks inimene on kiindunud teise inimesse. Selle suhte tekkimine on sotsiaalne käitumine. Varajased kiindumussuhted ei murdu kergelt. Kiindumus kestab kogu elu, kuid igal eluetapil leiavad aset ise muutused, näiteks teismeeas tekivad uued kiindumussuhted ja kiindumusfiguurid võivad koguni vahetuda. Igapäevakeeles kasutame kiindumuse kohta sõna „armastus“: armumine (kiindumussuhte loomine), armastamine (kiindunud olemine), lein (kiindumussuhte purunemine).
Nagu öeldud, määrab kiindumussuhte tüüp ka täiskasvanuelu suhete dünaamikad ja kvaliteedi. Need tüübid kujunevad otseses seoses pere kasvatusstiiliga. Stiilid päranduvad ja taasloovad samu kiindumussuhte tüüpe, mis olid päritoluperes. Kasvatusstiilidest saad lähemalt lugeda 15. aprilli postitusest.
Perekonna mustrid korduvad põlvest põlve ja kahjustavate suhtemustritega peres pärandatakse edasi ärevus. Kui mustrid on ebaterved ja nende muutmiseks ei tehta midagi, kasvab ärevus nii suureks, et selle tulemus on skisofreenia. Oma perekonna mustrite märkamiseks on pereterapeudid välja töötanud väga hea tööriista – genogrammi. Genogramm on nagu sugupuu, millele märgitakse kolme põlve elude tähtsad asjaolud, nagu sõltuvused, haigused, lahutused jne. Kui soovid koostada oma genogrammi, siis tule koolitusele. Koolituste info saad siit.
Kiindumusteoreetikud on kiindumuskäitumise väljenduse jaganud nelja kategooriasse: üks on turvaline ja kolm häiritud (kasutatakse ka terminit „ebaturvaline“) kiindumusmustrid. Kiindumussuhte tüübi määrab ärevuse ja vältivuse vajaduse suhe. Näiteks turvalises kiindumussuhtes on ärevus ja vältivuse vajadus väike, samal ajal kui kaootilises kiindumussuhtes on mõlemad suured. Ambivalentses kiindumussuhtes on suur ärevus ja vältimise vajadus väike, vältivas kiindumussuhtes vastupidi: ärevus on väike, kuid vältivuse vajadus suur.
Kiindumussuhete tunnused
1. muster – turvaline kiindumus
Suudab vastutada iseenda elu eest ilma teisi süüdistamata ja ohvrirolli võtmata ning julgeb vajadusel ka abi küsida.
Esimene kiindumussuhte muster on turvaline kiindumus. See kujuneb siis, kui lapsel ja hooldajal on terve kiindumussuhe. Enamikku hoolivatest keskkondadest iseloomustab see, et laps kasvab ja areneb piisavalt turvalises suhtes teistega. Nõnda kasvanud inimesed on võimelised looma suhteid, saama kontakti ümbritseva maailmaga ja nad tunnevad end turvaliselt – neid ei juhi pidev hirm ega ärevus. Nad suudavad vanemate kõrvalt lahkuda õiges arenguetapis, et minna ja avastada maailma ning naasta vanemliku turvalisuse juurde. Muidugi võib siin mõni tegur ka puududa, sest ükski lapsevanem pole täiuslik, aga selles on piisavalt turvatunnet ja armastust, mille najal areneda ja elutervel moel toime tulla.
2. muster – vältiv kiindumus
Vältiva kiindumusmustriga lapse peamine eesmärk on olla märkamatu. Ta toetub elus ainult iseendale, teistelt abi paluda või neid usaldada on tal raske.
Toimetulekustrateegia, mis niisugusel välja kujuneb, et oma keskkonnas endale turvalisust saavutada, on hoida ennast radariulatusest väljas. Seega võivad niisugused lapsed ja täiskasvanud olla tagasihoidlikud, vaiksed, vahel ka kummalise käitumisega. Nad õpivad ära teatud fraasid, et näidata teistele, et nendega on kõik korras, aga sisimas nad kannatavad ja on ikkagi ärevil.
Vältiva kiindumusmustriga laps on veendunud, et ei saa oma vajaduste täitmisel teisi inimesi usaldada, nad ei küsi iialgi abi ja püüavad kõigega ise hakkama saada. Selline inimene võib näida igati korralik ja käituda rühmas väga hästi. Ta eeldab, et kui ta ei saa teisi oma vajaduste täitmisel usaldada, peab ise kindel olema, et need saavad täidetud – ükskõik millisel moel.
Vältiva kiindumusmustriga inimene tahab teisi aidata ka siis, kui teised seda tegelikult ei vaja või on otse öelnud, et ei soovi seda. Vältiva mustriga inimene ei näita oma ärevust välja. Tööl võib ta teeselda, et teab, mida temalt oodatakse, saab kõigest aru, aga sügaval sisimas pole tal sellest vähimatki aimu ja on seega ärev nii selle olukorra pärast kui ka kartuse pärast kellelegi seda öelda või abi küsida.
Raamatu „Kiindumussuhe. Käsiraamat õpetajatele“ autor Nicola Marshall võrdleb vältiva kiindumusmustriga inimest kaasaskantava raadioga, mis on keeratud nii vaikseks, et selle kuulmiseks tuleb teha erilisi pingutusi, et mõista, mida raadios räägitakse.
3. muster – ambivalentne kiindumus
Ambivalentse mustriga inimese eesmärk on saada tähelepanu. Ta toetub elus rohkem teistele kui iseendale.
Sellised inimesed jäävad kohe silma. Kui tulla tagasi raadionäite juurde, siis neil on hääl enamasti väga valjuks keeratud. Ambivalentse kiindumusega inimene tõmbab endale pidevalt tähelepanu. Ta võib aeg-ajalt olla võluv ja abivalmis, teinekord jälle agressiivne ja vastanduv. Ta on kõiketeadja, kellel ei jää midagi märkamata.
Kunagi tehti ühes Ameerika koolis katse, kus pool rühma olid keerulise taustaga lapsed ja pool turvalises kiindumussuhtes kasvanud. Kõigil paluti osa võtta samast koolitunnist ja vastata seejärel küsimustele. Osa küsimusi oli tunni sisu ja teised selle kohta, mis oli ruumis toimunud, näiteks mis oli õpetajal seljas, kui palju õpilasi oli klassis jne. Turvalise taustaga õpilased vastasid väga täpselt tunni sisu kohta, aga suutsid vastata ainult mõnele vaatlusküsimusele. Ebasoodsates oludes kasvanud õpilased vastasid väga vähestele tunni sisu puudutavatele küsimustele, ent kõik teadsid, mis värvi sokid olid õpetajal jalas olnud. (Matthew, After Adoption Conference, Cardiff, 2012)
Ambivalentse mustriga inimesed märkavad kõike muud, mis ümber toimub, mitte ruumis räägitavate juttude sisu, sest nad on pidevalt valmis märkama muutusi ja ohtu ning asju, mida neil võib olla vaja millalgi meenutada, ning nad on sellega nii hõivatud, et kõik muu kipub kõrvust mööda minema.
Lisaks on nad täiesti veendunud, et kui sa nendega ei räägi, siis on midagi valesti. Seepärast pingutavad nad kõvasti, et neid märgataks – ükskõik kas hea või halva pärast, see polegi tähtis.
Ambivalentse mustriga inimene on nagu anum, kus vee kogus, mille teised sinna kallavad, on see tähelepanu, mida ta vajab. Probleem seisneb aga selles, et anum lekib: ükskõik kui palju tähelepanu neile jagada, ikka ei piisa.
4. muster – desorganiseeritud ehk kaootiline kiindumus
Igasugune toimetuleku kindel strateegia puudub. Kord loodab ta ainult endale ja siis jälle teistele.
Kaootiline kiindumusmuster on täpselt selline, nagu kirjeldus kõlab: väga segane ja kaootiline.
Sellel inimesel ei ole oma valuga toimetulekuks ühtegi strateegiat välja kujunenud ja inimsuhetes käitubki ta nii: kord vajab ta kedagi ja siis võib sedasama inimest täielikult tõrjuda ja siis mõne aja pärast uuesti vajada. Ta võib olla vaikne ja endassetõmbunud nagu vältiva kiindumusmustriga inimene. Minnes tagasi Marshalli raadionäite juurde: sel inimesel on hääl sisse lülitatud, aga liinil on segajad, nii et teised ei kuule päris hästi ega mõista, mida ta edastab.
Nagu varem räägitud, on kiindumusmustrid enamasti seotud keskkonnaga, milles inimene kasvab. Kaootilise kiindumuse puhul on tõenäoliselt tegemist mingis vormis vägivallaga, kus lapse hooldaja või lähedane on kas ise hirmul või hirmutav.
On tähtis teada, et meid ei saa ilmtingimata sildistada või kuskile kindlasse kasti paigutada. Inimestel on kalduvus ühele teatud mustrile või teatud mustri väljendamisele: osa väljendab selgelt ühte või teist, kuna need peegeldavad tahtmatult ellujäämismehhanisme keskkonnas, kus nad on lapsena elanud, teistega on jällegi nii, et vajab täpsemat selgitamist, et inimese käitumist mõista.
Järgneb 15. aprillil.
Järgmisest osast saad lugeda ebaturvalise kiindumussuhte tagajärgedest, nagu
- kaas- ja suhtesõltuvus,
- isiksusehäired, nagu nartsissism ja piirialane isiksushäire,
- nõrk või ebaselge minapilt.
