Viimasel ajal tundub, et ühiskond on täis väsinud ja vihaseid inimesi, kes ei oska enam üksteist kuulata. Me nõuame õigust, aga ei paku mõistmist. Tahame, et teised muutuksid, kuid ei märka, kui vähe oleme valmis ise kasvama. Arenguteooriate järgi kujuneb küps inimene siis, kui ta suudab konflikte taluda ja neid lahendada, mitte vältida. Miks on inimestel nii raske oma tegude eest vastutust võtta?
Ühiskond ootab, et ema tunne tekiks kohe peale lapse sündi, kuid tegelikult tuleb see sammhaaval, koos elu ja lapsega. Emaks kasvamine on sarnaselt isaks kasvamisele protsess, millest avalikult räägitakse liiga vähe. Ema olemine tähendab kohalolu, tähelepanu, tahet armastada, aga ka julgust õppida, teha vigu ja alustada uuesti. Kas täiuslikku ema on üldse olemas või on lihtsalt ema, kes teeb oma parima, iga päev?
Iga inimene vajab kuuluvustunnet ja teadmist, et ta on armastatud sellisena, nagu ta on. Kui laps kogeb aga emotsionaalset või füüsilist hülgamist, jääb tema sees turvatunde vundament nõrgaks ja täiskasvanuna kordab ta mustreid, mis kunagi aitasid tal ellu jääda. Emotsionaalne hülgamine ei tähenda ainult karistamist või hoolimatust – see võib avalduda ka vaikuses, kuulamata jätmises või soojuse puudumises. Hiljem väljendub see pidevas hirmus kaotada teiste heakskiit, vajaduses olla “tubli” ja kõigile meele järgi.