Hommik, mil ärkad terava ja tugeva tundmuse ning selgusega, mida sa lubasid teisel just eelmisel õhtul endaga teha, mõjub samasuguse šokina kui kellegi surmateade. Ainult et keegi ei surnud. Peale sinu illusioonide ja lõputu udu, mille läbi sa teist inimest vaatasid ja nägid. Ja isegi kõigi lootuste, arvamiste ja unistuste surm ei ole asja juures kõige kurvem. Kõige kurvem on tunne, et siis, kui tahaks teisele öelda „sa ei ole väärt, et mind tunda“, tabad end arusaamiselt, et kõik, mis tegid, tegid endale ise: keegi ei saa sinuga halvasti käituda, sind alandada, kui sa ise seda endaga teha ei lase (ja ma ei räägi siin vägivaldsest rünnakust, eks). Siis mõistad, et ainus, kes siin ruumis sind ei vääri, vaatab sulle peeglist vastu. Kas siis on häbi? Jah, aga mitte teise inimese ees, kellele sa andsid lahkelt õiguse otsustada asjade üle, mis pole tema otsustada, vaid enda ees. Selle inimese ees, kes sind kõige rohkem armastab, iseenda ees, keda sa pidanuks kaitsma, pidanuks olema targem, sest tervenetud on justnagu küll.

Kuidas oma kaassõltuvusest tervenemist mõõta? Hea küsimus. Aga on selge , et protsess on pikk ja tundub vahel lõputu. Hoolimata hoobist, mida niisugusel hommikul võid tunda, kogu tardumusest, vihast, häbist, tuimusest ja pisaratest, võid sa olla õnnelik – sa taipasid seda. Sa said aru ja seadsid edasiseks piire. Ehk andsid iseendale isegi lubaduse end kaitsta ja mitte kunagi enam sellisesse suhtesse minna. Me, kaassõltlased, tunneme nad ju tegelikult kohe ära. Sageli teame juba ette, kuidas kõik lõppeb, aga läheme ikka. Ju siis ei olnud karikas varem täis saanud. Nii kaua teed, kuni saab kõrini, kuni enam ei ole sellest midagi õppida.

Tagasilangused, ülepeakaela porri kukkumised  – kõik on paranemise teel elu loomulik osa. Küsimus on selles, mida sa nendel hetkedel teed. Kas tõused püsti, prepareerid olukorda laual ja teed järeldused ning lähed sirge seljaga edasi või jääd sinna mutta kinni ega õpi midagi? 

Mina usun, et iga suhe on võit, iga tagasilangus on võit. Tähtis on õppida tundma iseend: kui ma ei tea, kes ma olen ja mis mulle meeldib, siis on mul väga raske seada piire ka teisele inimesele. Kas mina olen olukorraga rahul? Kas mulle sobib, et teine mulle selliseid asju ütleb ja minuga nii käitub? Kas ma olen selles suhtes rohkem rõõmus kui kurb või rohkem kurb kui rõõmus? Kuidas mõõta oma valu?

Kas sa võid endale ühel sellisel hommikul öelda, et nüüd oled sa tervenenud? Ei tea, eks järgmine suhe näitab, aga üks on kindel: kui õppisid selle kaudu end paremini väärtustama, ei tundnud piinlikkust mitte teise, vaid iseenese ees, siis oled kindlasti tervemaks saanud ja on loota, et järgmises suhtes sa ei korda enam samu vigu.

Ära torma ka kohe uude suhtesse, vaid anna endale aega. Anna aega end leida ja järele mõelda. Ole enda vastu halastav ja armuline, sest keegi teine ei saa seda teha ega sinu jaoks sinu eest olla.

Alati jääb aga küsimus, kas on üldse võimalik minna ükskõik millisesse suhtesse, sh ka sõprussuhtesse avatud, avali, siira südame ja filtriteta. Või peab inimsuhtluses alati olema mingi filter, mis kaitseks sind ega teeks katki?