Mõtlen täna nendele lastele, kes praegu, mil pered on sunnitud koduseinte vahel olema, seisavad oma ema kõrval, turvates neid ja olles ainus garantii, et isa ei tõstaks ema vastu kätt. Mõtlen neile lastele, kes teavad, et sel silmapilgul, kui nad ruumist lahkuvad, saab ema peksa. Lastele, kes püüavad olla mõlemale vanemale meele järele ja kelle hing kistakse kaheks, kui isa ütleb, et ta peab välja minema, ja ema röögatab hüsteeriliselt, anuv pilk silmis: “Ära mine!”
Need lapsed õpivad varakult, et armastus on valus, lähedus teeb haiget. See ongi nende normaalsus. Nende toimetulekumehhanismid saavad sünnist saadik vundamendi, millele hakkab ehituma lobudikuks saav maja, mis tegelikult ei püsi iialgi normaalselt püsti ega anna kellelegi sooja. Kuidas sa armastad, kui sa ei tea, mismoodi seda tehakse? Kui sa ei julgegi, sest oled näinud, mida see tegi su vanematega? Kuidas sa valid suhteid, kus sina oled oluline, kui selles kaoses pole keegi iialgi sind tegelikult märganud – sind on tarbitud millekski, vahet pole, milleks. Turvatundeks, relvaks teise vanema vastu, võimalik, et ka seksuaalseks rahulduseks. Aga sina ise oled olnud nähtamatu, sind on piltlikult iga päev hüljatud, hommikust õhtuni, kui sinu vajadusi pole märgatud, mõnikord neid võib-olla alavääristatud, mõnitatud, nende üle naerdud… Kõigile täiskasvanutele sinu ümber on olnud tähtsam nende enda valu, nende enda külmetav süda, nende enda vajadused.
Mõtlen lastele, kes püüavad kaoses, kus täiskasvanud ei suuda oma emotsioone kontrollida ega elu juhtida, mingitki tasakaalu leida. Kus vastutus pere heaolu ja turvalisuse eest on pandud nendele pisikestele, kes pole veel ehk kooligi jõudnud. Kuidas saavad nad usaldada elu või inimesi, kui täiskasvanud on sellised – kaoses, kontrolli alt väljas, ebaturvalised? Nii kaob kontakt iseenda ja oma tunnetega. Pole enam kindel, mis on tõde, mis on vale, mis on normaalne ja mis ei ole. Ühel päeval on üks tunne, teisel päeval justnagu teine…
Mis saab neist täiskasvanuna? Ideaalsed kaassõltlased. Niisugustest kodudest tulevad mehed ja naised, kes panevad pisimagi tegeliku ja tõelise hingelise läheduse eest jooksu või virutavad vaimselt/emotsionaalselt teisele jalaga kõhtu, sest nad ei tea, mis on lähedus. See on hirmutav ja õudne. Sealt tulevad need, kes ei usu õnne, sest armastus peabki haiget tegema – on ju põlvkondade kaupa teinud – või siis arvavad, et teine inimene peab tema õnnelikuks tegema.
Nii sünnivadki suhted, kus ollakse kui sõjatandril. Isegi kui keegi kedagi ei peksa, on see ikka paras katastroof, sest kaassõltuvuse vajadus on korrata kodust saadud mustreid, kellel millises vormis, sest igaüks valib täiskasvanuna kaaslase enda kaassõltuvuse määra ja tüübi järgi. Neis suhetes võivad olla vajadus manipuleerida, et kontrollida olukorda, ülehoolitsus, üksteise pidev süüdistamine, emotsionaalne kättesaamatus, kellegi püüdlus kedagi seksi kaudu mõjutada, kellegi püüe pääseda teisele emotsionaalselt ligi ja selle juhtudes põgeneda, Nendest suhetest ei puudu varjatud kättemaks, passiivne agressiivsus, kaos. Isegi kui see eksisteerib vaikival tsiviliseeritud moel. Raske on sõlmida normaalseid tasakaalukaid suhteid, sest sageli on need inimesed sõltuvuses emotsioonidest: kui parasjagu pole mingit probleemi, draamat, kaost, tüli, siis tuleb ise teha, sest teisiti ju ei oska. Nad balansseerivad nagu kaalukiigel, kus keskel on armastus, ühes otsas hirm ja teises võim ning käitumine valitakse selle järgi, kumb on parasjagu troonil – hirm või võim, armastust ja rahu ei pruugi seal iialgi olla. Nad ei tea, et neil on väärtus, nad otsivad oma väärtust enesest väljastpoolt – erinevatest suhetest, paarisuhtest, petmisest, seksist, tööst, mõnest sõltuvusest, millest tahes, et ei peaks tegelema oma isikliku valuga, sest noh – nemad pole ju tähtsad. Kõik teised on tähtsamad, kõik muu olulisem, aga tegelikult on see kõik iseenese valu millegi alla peitmine. Ja siis sünnivad sinna omakorda lapsed, kes alustavad kogu ringi otsast…
Mõni aga loobub üldse suhetest või otsustab kiinduda loomadesse, sest nii on palju turvalisem – loomad ei peta, ei jäta maha, vajavad sind alati.
Jah, alati võib süüdistada emasid, kes ei tule sealt olukorrast ära – miks nad ei kaitse lapsi? Miks nad panevad oma väikesed lapsed vastutama? Või isasid, kes on vägivaldsed. Tegelikult peame aru saama, et see on ühe asja kaks otsa: mõlemad on kaassõltlased, mõlemad on haiged. Süüdistamine ei aita, nad vajavad abi. Ise, üksi ei tea ega oskagi enamik sealt välja ronida .
Kuidas aidata last, kes seal praegu on? Märkame, sekkume, kuulame. Kasvõi üks turvaline täiskasvanu, kellele toetuda, kellele loota, kes päriselt kuulab, võib muuta sellise lapse elu. Olgem nendele lastele olemas, olgu koroona või mitte koroona.
