Viimasel ajal on öösiti raskem magada ja hommikuti aina raskem ärgata, sest see, mis ühiskonnas toimub, rõhub meeli. Mul on kurb ja valus, et meie ühiskond on katki. Ühel sellisel varahommikul, kui silm oli mitu tundi enne kella lahti, mõtisklesin, miks see ometi nii on.

Kui me siia ilma sünnime, on esimene asi, mida õppima hakkame, armastus. Armastus ei ole kaasasündinud omadus nagu ka empaatia. Need on elu jooksul õpitavad oskused. Esimese armastuse kogemuse loob ema või peamine hooldaja – tema jäägitu tähelepanu ja see, et kui beebi hõikab, tuleb keegi ja rahuldab kõik tema vajadused. 

Beebieale on omane eitada välist reaalsust, on ainult tema ja tema soovid. Pole norme, reegleid, objektisuhteid, teisi ei mõisteta. Imik ei tea isegi seda, mida tähendab „ema on teises toas“. Tema jaoks ema kas on või ei ole ja see sõltub sellest, kas ema on vaateväljas või mitte, mistõttu arvatakse, et beebi tunneb esimest leina juba siis, kui ema kohe ei tule. Kui beebi peab ema kauem ootama, võib ta kogeda surmahirmu, sest tema jaoks sõltub ellujäämine sellest, kas ema on või ei ole. Beebi ei tea midagi ema väsimusest või vajadusest süüa sooja toitu kasvõi üks kord nädalas… Tema ülesanne on süüa, magada, kasvada ja nutmisega märku anda, kui mõni vajadus tuleb täita nüüd ja kohe ning mitte sekunditki hiljem. Selline infantiilne armastus on beebieas täiesti tavaline ja omal kohal.

Kasvades hakkab laps tajuma armastuse raskust – tal tuleb õppida elama maailmas, kus on ka teiste vajadused, õppida kontrollima oma impulsse, õppida taluma negatiivseid emotsioone ja nendega toime tulema, leidma kompromisse, saama aru, et tema arvamusest erinev arvamus ei ole halb, ja sellega arvestama. See tekitab tohutut frustratsiooni ning laps püüab ikka ja jälle saada tagasi turvalisse ema rüppe, kus olid ainult tema ja tema vajadused ning keegi teine tegi teda õnnelikuks, ta ei pidanud ise sugugi vastutama.

Tagasi emaüska

Prantsuse psühhoanalüütik Jacques Marié Émilie Lacan avaldas 1960-ndatel arenguteooria, mis räägib ürglahutusest ehk sellest, et siia ilma sündimine tekitab inimesele tugeva trauma, mida justnagu ei saa leevendada, ja see määrab iha asenduste ja puudustena. Ürglahutuse teooria kohaselt tahab inimene pärast sündi emaüska kui terviklikkusesse tagasi ja jääb alati tahtma. Selle teooria järgi ei suuda inimene kunagi leppida maailmaga siinpool emaüska – ei vastutuse, reeglite ega sellega, et kõik ei olegi hea, helge ja nii, nagu tema tahab. 

Saksa-Ameerika psühhoanalüütik Erik Erikson on oma psühhosotsiaalses arenguteoorias kirjeldanud inimese arenguetappe. Inimesel on igas eas kaks arengusuunda: positiivne, mille puhul areneb ta eakohaselt ehk saavutab küpsuse ning seeläbi ka tugeva minapildi, mis aitab tal elus hästi toime tulla ning omandada ka vajalik sotsiaalne küpsus; ja negatiivne, mille puhul jääb inimene ebaküpseks ehk usalduse asemele tuleb usaldamatus, autonoomia asemele häbi, initsiatiivi asemele süütunne, töövõime asemele allaheitlikkus, identiteedi asemele selle difusioon (identiteedi ebaselgus, nõrk minapilt), intiimsete suhete asemele isolatsioon või tunne, et ta on isolatsioonis ning veel hulk arenguetappe, millest eelviimane sisaldab oma negatiivses vormis ka meeleheidet.

Eriksoni teooria rõhutab, et inimene on sotsiaalne olend, kelle kujunemine sõltub suhetest tema ümber ja välisest maailmast. Tugeva minapildi arenguks ja eluterveks kodanikuks kasvamiseks on tema teooria kohaselt vaja kokkupõrget, mingit konflikti sisemise ja välise vahel. 

Positiivne areng saab toimuda vaid juhul, kui kokkupõrge välise maailmaga saab edukalt lahendatud, inimene tuleb sellega toime ja liigub järgmisesse arenguetappi. Kui nende kokkupõrgete ja konfliktidega toime ei tulda, on tulemuseks nõrk minatunnetus. See tähendab psühholoogide sõnul aga paljut: sõltuvusi, enesehävituslikku eluviisi, suutmatust vastutada („ega mina neid külmikuid sulama pannud“), suutmatust võtta vastutust oma elu eest, sh ootusi, et teised teeks midagi tema heaoluks („sina tee mind õnnelikuks“), ohvrimentaliteeti („vaata, mis mulle kõik on tehtud“, „mina pean saama“, „oh ma vaene õnnetuke“), vähest empaatiat, ka mitmesuguseid psüühilisi probleeme.

Ego kaitsed kui stressi leevendus

Ameerika psühhiaater ja Harvardi meditsiinikooli professor George Eman Vaillant on kirjendanud ego tasandeid ja kaitseid, mis arenevad koos inimese kasvamisega. Ego kaitsed on psüühilised kaitsemehhanismid, mis aitavad stressi tekitavas olukorras säilitada inimese psüühilist tasakaalu, hoida head enesetunnet ning stressitaset madalal. Ego kaitsete hulka kuuluvad näiteks eitamine, mille puhul ei võeta infot vastu, vaid pigem tõmmatakse sirm ette, väljareageerimine ehk agressioon, projektsioon, mille puhul omistatakse oma tunded, mida ei suudeta ise tunda, teistele, ja väga palju teisi – kokku 26 (see arv võib eri andmete ja teadlaste liigitustes kõikuda). 

Need kaitsed jagunevad omakorda seitsmeks tasandiks, kus iga tasandi ego kaitsed on omased ja normaalsed teatud eale. Normaalses arengus kasvab inimene ebaküpsetest kaitsetest välja ja omandab stressi tekitavate situatsioonide ja konfliktidega toime tulekuks küpsed kaitsed. Probleem tekib siis, kui inimene jääb mõnda tasandisse kinni ega suuda edasi kasvada.

Esimesed kuus tasandit kätkevad endas ebaküpseid kaitseid, seitsmes, mis jaguneb omakorda kaheks, on küpsed ego kaitsed, nagu näiteks huumor, altruism, sublimatsioon.

Saksa psühhoterapeut Tobias Brocher kirjeldab raamatus „Armastuse raskus“ kõike, mida tähendab armastama õppimine. Ta ütleb, et armastus ei tee pimedaks, armumine teeb. Armastus teeb nägijaks ja sealt edasi tulebki armastuse raskus: mida selle tõega peale hakatakse, kui selgub, et armastatul on vead, teisel inimesel on vead, maailmal on vead? Siin on kaks võimalust: inimene kas aktsepteerib tõde ja väljub oma turvalisest mugavustsoonist ning valib arengu – püüab leida kompromisse, lahendusi, aktsepteerib iseenda ja teise inimese vigu, arvamusi, tundeid – või protestib arengu vastu, kasutades kõiki lapseeas tekkinud ego kaitseid. 

Miks meil on nii palju lahutusi? Miks meil on nii palju sildistamist? Poole võtmist? 

Sellepärast, et me ei ole õppinud armastama. Inimesed on pärast emapiimast võõrdumist hakanud protestima infantiilsest armastusest ilma jäämise vastu ja teevad seda täiskasvanueani välja. Mõni ei õpi ka eluõhtuks ära, et see, mis oli ema rinna otsas, ei ole praegu enam võimalik, ja kordab aina oma protesti tööl, paarisuhtes, kodanikuna, püüdes sundida kedagi ema rolli, kes teeks teda õnnelikuks. Ta ei taha õppida, et tuleb ise vastutada, andestada, mõista, empaatiat õppida. 

Brocheri sõnul on armastus katse muuta ennast, mitte teist – kedagi teist muuta pole meil vähimatki lootust.

Tänapäeval ei näe ma aga inimeste käitumises ega silmis oskust armastada, julgust vastu võtta armastuse raskus, et istuda suure laua taha maha  ja leida kõigile sobiv lahendus. Lahendus ei ole valida poolt, kedagi sildistada, nõuda oma õigusi, vaid aktsepteerida erinevaid arvamusi ja mõtteviise ning püüda leida lahendus, mis on nagu kirik keset küla. Kõik ei saa 100 protsenti oma tahet, vaid igaüks annab oma tahtmisest ära näiteks poole, selleks et ka teised saaksid olla ja elada. 

Mõtteviisid „On minu arvamus ja valearvamus“ ning „Kes ei ole minu poolt, on minu vastu“ on tüüpiline ego kaitse – lõhestamine, mis ei suuda näha ühes ja samas elemendis korraga eri äärmusi või üldse erinevusi. On ainult hea või on ainult halb. Selline must-valge mõtteviis on omane 4–6-aastastele lastele.

See õnnetu 1 protsent

Teadlased on uuringutega kindlaks teinud, et seitsmendale tasandile ehk täiskasvanu ego küpsusesse jõuab vaid 10 protsenti inimestest ja viimasele, seitsmenda tasandi teisele tasemele ainult 1 protsent. See on tasand, kus antakse teistele ka luba eksida, kus oma agressioon või seksuaalfrustratsioon suunatakse millegi ilusa, hea ja parema loomiseks. See on tasand, kus konfliktid ei ole enam katastroof, vaid elu osa – selline inimene on sotsiaalne ja kohusetundlik.

Ülejäänud inimesed jõuavad kuuendale ego tasandile ja jäävadki sinna. See on tasand, kus normaalsed ego kaitsed on näiteks  

• asendamine – olen ülemuse peale vihane ja karjun seetõttu poes kassapidaja peale;
• intellektualiseerimine – „mõtle oma peaga“ ehk igasuguseid psüühikat traumeerivaid ideid, emotsioone, kartusi ja soove hoidutakse teadvustamast, vandenõuteooriad;
• tühistamine – kogu ebausk, kus hobuseraud toob õnne, horoskoobid ennustavad tulevikku või räägivad iseloomudest, kolm korda üle õla sülitamine, õnneamulettide kandmine, kaardiennustused, unenäopüüdjad;
• devalveerimine – teiste inimeste alavääristamine, sõim, sildistamine, mahategemine. Devalveerida saab kõike – teise inimese iseloomu, mõistust – ja seda saab teha nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt;
• omnipotentsus – fantaseerimine kõikvõimsusest, kus inimesel on pidev vajadus võidelda õigluse eest.

Nii polegi midagi imestada, et ühiskonna normaalseks toimimiseks on meil liiga vähe täiskasvanuid. Liiga vähe on neid, kes tahaks õppida oskust armastada ega igatseks infantiilse ea armastuse rüppe tagasi. Ometi on lahendus just see: tahe õppida armastama, taluma armastuse raskust, aktsepteerida, et armastus on soov muuta iseend, mitte teisi, mis omakorda annab võimaluse jõuda seitsmendale ego tasandile, sinna, kus inimene elab ise ja laseb ka teistel elada.

Kuidas sinna jõuda? Alustuseks võiks proovida kõike siin elus natukene vähem isiklikult võtta, tõusta endast kõrgemale ja jälgida elu ning inimesi n-ö helikopteri vaatest – kõrgemal emotsioonidest, isiklikust traagikast, ainult ühest vaatenurgast ehk „aga mina“-, „aga minul“-vaatest. Siis, kui me ei pea lahkama enam kõiki isiklikke probleeme ja valusid, vaid saame hakata märkama teist, algab ka arutelu ja dialoog, sest meil on mõtteruumi keskenduda ideedele ja lahendustele.