Koolitustel küsitakse minult sageli, kuidas lapsed teavad, et vanemate vahel on midagi valesti, ning hakkavad murelikult esitama küsimusi nagu „Kas te lähete lahku?“ juba enne, kui olete oma otsusest lastele rääkinud või olete lahkhelisid laste eest varjanud. Või kuidas paarisuhte lõppemine lapsi mõjutab. Loe edasi, saad teada.

Inimene on sotsiaalne olend, kes üldjuhul vajab teisi inimesi enda ümber või mingisugustki viisi suhelda, kontakti liigikaaslastega. Ilma selleta tekib suhtlemisvajadus ja lõpuks ka piinav puudutuste nälg, mis võib tekitada emotsionaalsele poolele samasuguseid tagajärgi kui pikaajaline toidupuudus ihule. Kui inimene elab teiste inimeste keskel, pole võimalik mitte suhelda. Me suhtleme ka siis, kui me ei räägi – me teeme seda metasõnumite abil. 

Selleks et mõistaksime seda, mis ei väljendu verbaalselt, on meil peegelneuronid. Need närvirakud aitavad teiste inimeste peale reageerida ning kopeerida nende seisundeid oma kehasse. Peegelneuronid tagavad meile sotsiaalsed sidemed ja seega ka ellujäämise. Neid on inimeses umbes 300 miljonit. Nõnda satumegi segadusse, kui inimene ütleb, et temaga on kõik korras, ta ei ole vihane, kuid samal ajal on kogu tema keha pinges ja näoilme väljendab ärritust. Ka ohkamine või silmade pööritamine on suhtlemine.

Meil on peegelneuronid näoilmete, kehaasendite, hääletooni, tundeväljenduste ja kõnetempo jaoks, isegi teise inimese südame rütmi, hingamise ja pulsi jaoks.

Tunded on füüsilised ja nakkavad

Nii on seletatav, kuidas kahe inimese südamed hakkavad armumisel ühes taktis lööma, samuti ühtlustub hingamise rütm: kui kaks inimest üksteisele väga meeldivad, siis hakkavad nad teineteist jäljendama ja siin tulevadki peegelneuronid meile appi.

Per Isdal kirjutab raamatus „Aitamise hind“: „Me võtame endasse teisi, nende keha ja tundeid märksa rohkem, kui seda teadvustame. Kohtumine inimestega ja eriti kannatavate inimestega on tohutu emotsionaalne jõuväli, mis nii aktiveerib, mõjutab kui ka muudab meid. Teiste inimeste kannatus kandub tänu peegelneuronitele üle meie kehasse.” 

Sellepärast võibki terve lasteaiarühm nutma hakata, kui keegi nende hulgast saab haiget ja puhkeb nutma. Või suures ärevuses inimese juuresolekul tekib ka lähedal olijates ärevus. See seletab ka, miks paanika nakkab. Laevadel on näiteks üks reegel, mida reisijatele ei räägita: kui esimest paanikut ei õnnestu maha rahustada, siis tuleb ta vahendeid valimata ükskõik mis viisil hääletuks teha, kuna paanikas inimesi ei ole võimalik juhendada ja seega ei saa neid ka päästa ning kõik saaksid hukka.

Või vastupidi: kui keegi naeratab pidevalt või naerab palju, siis tundub talle, et maailm naeratab vastu. Ka rõõm nakkab ning sellise inimese läheduses, kes on alati hästi positiivne ja soe, tahavad kõik olla.

Selleks et olla empaatiline, on vaja aktiivseid peegelneuroneid. Peegelneuronid on empaatia alus ja ilma empaatiata ei ole meil suhteid.

Mida rohkem on inimesel peegelneuroneid ja mida aktiivsemalt need töötavad, seda tundlikum on inimene teiste tujude ja seisundite suhtes ning seda paremini tajub ta teisi inimesi. Aga alati ei pruugi tundlikkus olla tingitud peegelneuronite rohkusest. Näiteks arvatakse, et autistidel on peegelneuroneid vähem, kuid need on palju kordi aktiivsemad kui mitteneurotüüpsetel, mistõttu tekivad ka ülitundlikkuse probleemid ja raskused viibida rahvarohketes kohtades, kuna seal on väga palju mitmesuguseid tundeid, tujusid ja seisundeid koos. 

Somaatilise trauma teraapia leiutaja Babette Rothschildi sõnul on tunded oma olemuselt füüsilised: „… empaatia pole üksnes psühholoogiline nähtus, vaid ka füüsiline… Empaatia on tegelikult vägagi integreeritud protsess, mis ühendab nii kognitiivse kui ka somaatilise, aju ja keha.“

Aju-uuringud kinnitavad Rothchildi sõnu: emotsionaalse valu puhul aktiveerub ajus seesama osa mis füüsilisegi valu puhul. Ilmselt seetõttu tunnemegi tugeva emotsionaalse valu korral füüsilise valuga sarnast valuaistingut. Seega on vastus küsimusele, kuidas lapsed teavad, kui vanematel on tüli, isegi kui täiskasvanud seda välja ei näita, lihtne: ka neil on peegelneuronid.

Valetada pole mõtet

Just peegelneuronite pärast ei ole mõtet lastele valetada, vaid näidata eeskuju, kuidas jääda igas olukorras ausaks. Muidugi ei pea neile rääkima üksikasju, kuid on tähtis olukorda selgitada stiilis: „Jah, meil olid eriarvamused, inimeste vahel on ikka mõnikord konfliktid, kuid ära muretse, kõik saab korda. Me armastame sind.“ Kuna osal lastel on kalduvus võtta vanemate konflikte ja suhteid oma õlule või süüdistada iseennast, on kindlasti tähtis selgitada, et tüli ei olnud lapse pärast. Isegi siis ei ole tüli ju lapse pärast, kui vaidlete kasvatusmeetodite üle – siis on teil eriarvamus sellest, kuidas peaks lapsi kasvatama, mitte lapse pärast.

Pereterapeutide sõnul ei püsi suhted mitte armastusel, vaid turvatundel. Turvatunne kujundab ka lapse kiindumussuhte. On tähtis, et lapse turvatunne oleks stabiilne, nii saab ta eluks kaasa eluterved suhtemustrid, tugevama vaimse ning füüsilise tervise ja satub väiksema tõenäosusega vägivaldsetesse suhetesse või suhetesse isiksusehäiretega inimestega. Lapse kiindumusstiili mõjutab ka vanemate kasvatusstiil. Kiindumussuhte olemusest ja mõjust inimese elule võid pikemalt lugeda 25. märtsi, 1. ja 8. aprilli postitusest. Kasvatusstiilidest saad pikemalt lugeda 15. aprilli postitusest.

Pere on terve, kui paarisuhe on korras. Laste käitumisprobleemid ilmnevad enamasti siis, kui see nii ei ole ja lapsevanemad ei püüagi oma suhet korda saada. Näiteks asendavad suhtega tegelemise töö või armukesega. Kui aga minnakse lahku, on laste elukohast ja nende jagamise korrast olulisem see, kuidas endised partnerid omavahel läbi saavad. Kui osatakse lahku minna nii, et paarisuhe on läbi, ent pere jääb alles, siis läbivad lapsed küll leina, kuid ei jää sellesse kinni, vaid jäävad tõenäolisemalt emotsionaalselt terveks.

Kuidas lastele lahutusest rääkida? Lapsed ei vaja üksikasju, vaid üldist põhjendust ja kindlasti ei tohi üks vanem teist halvustada, sest see rebib lapse hinge lõhki. Kõige hullem on see, kui lastega hakatakse manipuleerima või tehakse neist omavahelise sõja relv. Lapsele on mõlemad vanemad tähtsad, sest nad on ju kummastki vanemast pool. Kui neid sunnitakse poolt valima, siis see on nagu temast ühe poole maharaiumine. Te ei taha ju oma last mõrvata?

Konfliktide mõju

Konfliktid on vältimatud, need on suhetesse sisse kirjutatud ja sellega peab arvestama. Konfliktide elutervest lahendamisest saad lugeda 29. aprilli postitusest.

Ühe uuringu põhjal kogeb lahutatud vanemate lastest märkimisväärseid probleeme 20–25 protsenti. Risk on kaks korda suurem kui täisväärtuslikest peredest pärit lastel. Samas ei ole 75–80 protsendil lahutatud vanemate lastest märkimisväärseid probleeme.

Lahutatud vanemate lastel on suurem oht kannatada depressiooni ja madala enesehinnangu all, nad kipuvad olema sotsiaalselt ebakompetentsemad. Noorukid jätavad suurema tõenäosusega kooli pooleli või jäävad soovimatult rasedaks.

Halvemad tagajärjed kipuvad olema siis, kui lapsed on vanemate lahutuse ajal nooremad, või kui nad peavad üle elama lahutusele eelnenud suuremaid konflikte vanemate vahel (kuigi sellisel juhul võivad hilisemaid probleeme tekitada pigem lahutuse-eelsed pinged kui lahutus ise). Ka siin mängib rolli kiindumuse tüüp. Turvaliselt kiindunud lapsed tulevad vanematevahelise konfliktiga paremini toime.

Konfliktid ise ei olegi lastele probleem, vaid tähtis on see, mis toimub pärast seda. Kui lapsed näevad konflikte pealt või tajuvad, et need on, siis on tähtis, et nad näeksid ka leppimist (muidugi juhul, kui leppimine ei käi ainult magamistoas). Kui on toimiv paarisuhe, siis on neile oluline, et nad näevad ja kuulevad vanemaid omavahel rääkimas nagu enne konflikti tekkimist, kallistavad nagu enne või jätavad uksel põsemusiga hüvasti nagu varemgi.

Lahutuse korral on selge, et alguses tekib suhetes turbulents, sest elu on pea peal ja emotsioone kõigil palju Kuid see vaibub peagi ja on tähtis, et ka siis toimuks leppimine nagu varem pärast konflikti, aga selle vahega, et pingutate, et üksteisele naeratada, suhelda normaalselt, rääkida asju läbi. Kui see on teise poolega võimalik,  siis ei teeks paha pakkuda lastele tegevusi, kus pere on jälle koos hoolimata, et paarisuhet enam ei ole. See hoiab nende turvatunnet tugevamana. Kindlasti aitavad kaasa sünnipäevapeod, kus istutakse rahumeelselt nagu üks pere laua taga ja ollakse nagu sõbrad ikka. Või kui suhtumine kui sõpra osutub raskeks, siis võib teda võtta ju kui kauget sugulast ja hoida kuklas teadmist, et me ei suhtu teistesse austusega alati mitte selle teise inimese pärast, vaid iseenese pärast. Igas konfliktis on võimalik väärikaks jääda ja see, kuidas sa sellele reageerid, ongi sinu väärikuse mõõdupuu.

Kokkuvõte

Lahutus mõjutab lapsi mitmel viisil. Lapsed võivad tajuda vanematevahelisi probleeme enne, kui neile lahutusest räägitakse, ning see võib tekitada neis muret ja ärevust. Inimestena vajame teistega suhtlemist ja kontakti ning peegelneuronid võimaldavad meil teiste emotsioone ja seisundeid ning mitteverbaalset suhtlemist mõista. Tunded on füüsilised ja nakkavad, seega võivad laste meeleolu ja käitumist mõjutada ka vanemate suhted. Laste turvatunne ja kiindumussuhe vanematega mõjutavad nende vaimset ja füüsilist tervist ning võivad vähendada riski sattuda vägivaldsetesse suhetesse või kogeda depressiooni. Vanemate konfliktid ei pruugi olla lastele probleem, kuid on tähtis, kuidas vanemad nendega toime tulevad ja kuidas suhted pärast tülisid taastatakse. Lahutuse korral on oluline säilitada lapse turvatunne ja anda talle võimalus aega veeta mõlema vanemaga koos.