Eelmises osas rääkisin kahest kasvatusstiilist – autoriteetsest ja autoritaarsest –, leiad selle postituse siit. Seekord tuleb juttu ülejäänud kasvatusstiilidest, nagu hooletusse jättev (ka mittepühendunud), järeleandlik ja helikoptervanemlus.
Hooletusse jätva (ka mittepühendunud) kasvatusstiili puhul on vähe nii toetust kui ka distsipliini. Lapsevanem hoolitseb küll selle eest, et lapsel oleks toit laual ja riided seljas, aga huvi lapse vastu on kas vähene või olematu. Vanemad ja lapsed elaksid justnagu eraldi elu, nad on nagu kogemata lihtsalt ühe katuse alla juhtunud. Need lapsed kasvavad ise. Nad võivad poole ööni väljas olla, keegi ei tunne huvi, kus nad on või millega tegelevad, peaasi et ühes tükis koju magama jõuavad. Laps kogeb seda emotsionaalse hülgamisena ja võtab perest kaasa ambivalentse kiindumussuhte, mis tekib sellest, et lapsevanem kord nagu on ja kord nagu pole ning lapsel tuleb tähelepanu saamiseks teha midagi äärmuslikku või haigeks jääda. Nii võib juhtuda, et kui täiskasvanu elus kasvab stress üle pea, jääb ta haigeks.
On olemas selline asi nagu stressipalavik ehk psühhogeenne palavik, mis on psühhosomaatiline häire ja eriti omane just naistele. Olen ise olnud üks neist põdejatest. Mul võis olla kuude viisi kehatemperatuur 37–37,2. Arstid ei pea seda palavikuks, kuid kehale on see ometi kurnav. Uuringute järgi on ka neid, kelle kehatemperatuur tõuseb üle 40 kraadi. Stressipalavikule on omane, et see ei allu tavalistele palavikku alandavatele medikamentidele (omast kogemusest tean, et korraks võib siiski leevendust saada) ja ühtegi füüsilist põhjust ei leita. Teadlaste sõnul on psühhogeense palaviku puhul rohkem kasu ärevust maandavatest ravimitest.
Pikaajalise temperatuuri tõusu tulemuseks võib olla kurnatusest tekkiv alapalavik, kus kehatemperatuur langeb alla 36,6 kraadi, ja siin ei aita muud kui pimedas toas magamine, kuni keha taastub.
Mul ei lõppenud need palavikud enne, kui mõistsin, milles asi: ma sain kodus tähelepanu ja hoolitsust siis, kui jäin haigeks. See oli mu keha viis mulle öelda, et vajan armastust. Nii ongi, et kui täiskasvanu elus tekib millelegi ebaterve reaktsioon, tuleb pöörata pilk minevikku – äkki on võti seal. Uuringu allikas on siin.
Järeleandliku kasvatusstiiliga vanemad on ülehoolitsevad, täielikult lapsele pühendunud vanemad, kes elavadki ainult lapse jaoks. Sellises peres on nõudlikkus vähene ja toetus suur. Laps külvatakse tähelepanuga üle, ta saab kõik, mida soovib, mingeid piire ei pruugi olla. Lastele seisneb armastus kõige muu hulgas ka piiride seadmises ja kui kodus mingit distsipliini ega reegleid ei ole, siis tajub ta seda emotsionaalse hülgamisena. Nii on seletatav, miks ei ole need lapsed hiljem vanematele sugugi tänulikud.
Siin saame mõelda ka sellele uskumusele, mis ütleb, et tingimusteta armastus tähendab kõige lubamist, aga tegelikult ei tähenda tingimusteta armastus piirideta olekut. Me kõik vajame suhetes piire, sest see tekitab turvatunde ja kindlustunde, mida tohime ja mida ei tohi teise ja sealhulgas ka enda suhtes teha ja lubada. Nii on lihtsam suhelda, me vajame korrastatust lapsena ja ka ülejäänud elus.
Järeleandliku kasvatusstiiliga peres määrab laps, kuidas elu käib. Vanem surub oma vajadused alla, ka need, mis vanemale tegelikult üldse ei sobi. sest lapse vajadused on tema jaoks esmatähtsad.
Rahvakeeli kutsutakse seda kasvatusstiili „vabakasvatuseks“, mis seda tegelikult ei ole. Kuna kõikelubava kasvatusstiili puhul on vanema poolne suunamine puudulik, peab laps ise otsustama, mida ta teeb ja mida mitte. Lapse jaoks on see keeruline olukord, sest see paneb lapse õlule vastutuse mis ei ole talle eakohane ja mida ta ei suuda tegelikult kanda. Ilma täiskasvanupoolse suunamiseta on lapsel raske enda ümber korrastatust tajuda. Seetõttu ei õpi laps ennast ise reguleerima ega teistega arvestama.
Kui tuba on väga segamini, siis lapsed ei mängi. Kui teed toa korda, võid lapsed kaheks tunniks unustada, sest nad tegelevad oma asjadega. Enne seda loobitakse midagi ja tehakse lihtsalt lollusi või kiusatakse üksteist. Loovus ei saa segaduses areneda ega avalduda.
Hilisemas elus ei suuda nõnda kasvanud lapsed töökohti pidada, sest pidevalt on probleem autoriteediga. Neil on raskusi igal pool, kus on vaja koostööd ja partnerlust. Elu kindlasti õpetab, aga paraku võib juhtuda, et väga valusalt. Ja mõni ei õpi ka siis ja tulemuseks võivad olla eluheidikuid.
Nende puberteet võib olla mässumeelne ja tormiline, sest see on viimane koht, kus laps karjub: „Palun pange mulle piirid, armastage mind!“ See on nii sellepärast, et murdeeas on niigi kõik sedavõrd segane ja kaootiline. Keha muutub, tunded muutuvad, suhted muutuvad, terve maailm keerab teistpidi, kui see on varem olnud. Siin oleks vaja midagigi kindlat ja selget.
Siit areneb välja vältiv kiindumussuhte stiil, sest vanemate armastus on lämmatav ja vastutust liiga palju.
Helikoptervanemlus on praeguse ajastu nähtus. See on, kui vanemad tegelevad pideva mikromanageerimisega, laskmata lapsel võtta vähimatki eakohast vastutust, mis takistab eluterve minapildi väljakujunemist. Kui koolis juhtub midagi, lendavad helikoptervanemad õpetajate tuppa ning loovad korra majja. Nad on veendunud, et nende laps ei ole midagi valesti teinud, nende laps ei eksi, nende laps on üle kõige ega saanud mitte mingil juhul spordipäeval teist kohta saada. Kui sai, siis oli see mingit sorti onupojapoliitika või pettus. Need vanemad panevad lapsele kiivri pähe, kui too õpib kõndima, saamata aru, et siis tasakaalupunkt muutub. Lapse pea on niigi tema kehast suurem ja siis muutub kõndima õppimine raskemaks, kui see enne oli. Nad mähivad lapsed vati sisse ja tulemuseks saame lumehelbekesed, kes kardavad muru ja tunnevad end pidevalt solvatuna, süüdistavad teisi, et nood on sallimatud, suutmata ise taluda arvamuste paljusust.
Milline kiindumussuhte stiil võib siit areneda, ei oska kahjuks öelda, sest selle kasvatusstiili tagajärgedest teatakse veel väga vähe. Selge on, et niisugused vanemad kogevad suurt ärevust, mis kandub üle ka lapsele ja jääb mõjutama nende täiskasvanuelu, kui nad ei võta selles suhtes ise midagi ette.
