Eelmises osas rääksin kahest kasvatusstiilist: autoriteetsest ja autoritaarsest, selle postituse leiad siit. Seekord tuleb juttu ülejäänud kasvatusstiilidest nagu hooletussejättev (ka mittepühendunud), järeleandlik ja helikoptervanemlus.
Hooletussejätva (ka mittepühendunud) kasvatusstiili puhul on madal nii toestus kui distipliin. Lapsevanem hoolitseb küll selle eest, et lapsel oleks toit laual ja riided seljas, aga huvi lapse vastu on kas vähene või olematu. Vanemad ja lapsed elaksid justnagu eraldi elusid, kes on kogemata lihtsalt ühe katuse alla juhtunud. Need on need lapsed, kes “kasvavad ise”. Nad võivad poole ööni väljas olla, keegi ei tunne huvi, kus nad on või millega tegelevad, peaasi, et ühes tükis koju magama jõuavad. Laps kogeb seda emotsionaalse hülgamisena ja võtab perest kaasa ambivalentse kiindumussuhte, mis tekib sellest, et lapsevanem kord nagu on ja kord nagu pole ning lapsel tuleb tähelepanu saamiseks teha midagi äärmuslikku või haigeks jääda. Nii võib juhtuda, et kui täiskasvanu elus kasvab stress ülepea, jääb ta haigeks.
On olemas selline asi nagu stressipalavik ehk psühhogeenne palavik, mis on psühhosomaatiline häire ja eriti omane just naistele. Olen ise olnud üks neist põdejatest. Mul võis olla kuude viisi kehatemperatuur 37-37,2. Arstid seda palavikuks ei pea, kuid kehale on see ometi kurnav. Uuringute kohaselt on ka neid, kelle kehatemperatuur tõuseb üle 40 kraadi. Stressipalavikule on omane, et see ei allu tavalistele palavikku alandavatele medikamentidele (omast kogemusest tean, et korraks võib siiski leevendust saada) ja ühtegi füüsilist põhjust ei leita. Teadlaste sõnul on psühhogeense palaviku puhul rohkem kasu ärevust maandavatest ravimitest.
Pikajalise temperatuuri tõusu tulemuseks võib olla kurnatusest tekkiv alapalavik, kus kehatemperatuur langeb alla 36,6 kraadi ja siin ei aita muud, kui pimedas toas magamine, kuni keha taastub.
Minu jaoks ei lõppenud need palavikud enne, kui ma mõistsin, milles asi – ma sain kodus tähelepanu ja hoolitsust siis, kui ma haigeks jäin. See oli mu keha viis mulle öelda, et ma vajan armastust. Nii ongi, et kui täiskasvanu elus tekib millelegi ebaterve reaktsioon, tuleb pöörata pilk minevikku – äkki on võti seal. Uuringu allikas siin.
Järeleandliku kasvatusstiiliga vanemad on ülehoolitsevad, täielikult lapsele pühendunud vanemad, kes elavadki ainult lapse jaoks. Sellises peres on distsipliin madal ja toetus kõrge. Laps külvatakse tähelepanuga üle, ta saab kõik, mida ta soovib, mingeid piire ei pruugi olla. Laste jaoks seisneb armastus kõige muu hulgas ka piiride seadmises ja kui kodus mingit distsipliini ega reegleid ei ole, siis tajub ta seda emotsionaalse hülgamisena. Nii on seletatav, miks need lapsed hiljem vanematele sugugi tänulikud ei ole.
Siin saame mõelda ka selle uskumusele, mis ütleb, et tingimusteta armastastus tähendab kõige lubamist, aga tegelikult tingimusteta armastus ei tähenda piirideta olekut. Me kõik vajame piire oma suhetes, sest see tekitab turvatunde ja kindlustunde, mida tohime ja mida ei tohi teise ja sealhulgas ka enda suhtes teha ja lubada. Nii on lihtsam suhelda, me vajame korrastatust lapsena ja ka ülejäänud elus.
Järeleandliku kasvatusstiiliga peres määrab laps selle, kuidas elu käib. Vanem surub oma vajadused alla, ka need, mis vanemale tegelikult üldse ei sobi. sest lapse vajadused on tema jaoks esmatähtsad. Rahvakeeli kutsutakse seda kasvatusstiili „vabakasvatuseks“, mis seda tegelikult ei ole. Kuna kõikelubava kasvatusstiili puhul on vanema poolne suunamine puudulik, peab laps ise otsustama, mida ta teeb ja mida mitte. Lapse jaoks on see keeruline olukord, sest see paneb lapse õlule vastutuse mis ei ole talle eakohane ja mida ta ei suuda tegelikult kanda. Ilma täiskasvanupoolse suunamiseta on lapsel raske enda ümber korrastatust tajuda. Seetõttu ei õpi laps ennast ise reguleerima ja teistega arvestama.
Kui tuba on väga segamini, siis lapsed ei mängi. Kui toa korda teed, siis pärast seda võid lapsed kaheks tunniks unustada, sest nad tegelevad oma asjadega. Enne seda loobitakse midagi ja tehakse lihtsalt lollusi või kiusatakse üksteist. Loovus ei saa segaduses areneda ega avalduda.
Hilisemas elus ei suuda selliselt kasvanud lapsed töökohti pidada, sest pidevalt on probleem autoriteediga. Neil on igal pool raskusi, kus on vaja koostööd ja partnerlust. Elu kindlasti õpetab, aga paraku võib juhtuda, et väga valusal viisil. Ja mõni ei õpi siis ka ja tulemuseks võivad olla eluheidikuid.
Nende puberteet võib olla mässumeelne ja tormiline, sest see on viimane koht, kus laps karjub: “Palun pange mulle piirid, armastage mind!” See on sellepärast nii, et murdeeas on niigi kõik nii segane ja kaootiline. Keha muutub, tunded muutuvad, suhted muutuvad, terve maailm keerab teistpidi kui see varem on olnud. Siin oleks vaja midagigi kindlat ja selget.
Siit areneb välja vältiv kiindumussuhte stiil, sest vanemate armastus on lämmatav ja vastutust liiga palju.
Helikoptervanemlus on praeguse ajastu nähtus. See on see, kus vanemad tegelevad pideva mikromanageerimisega laskmata lapsel võtta vähimatki eakohast vastutust, mis takistab elutervel mina-pildi välja kujunemist. Kui koolis midagi juhtub, lendavad nad õpetajate tuppa ning “loovad korra majja”. Nad on veendunud, et nende laps ei ole midagi valesti teinud, nende laps ei eksi, nende laps on üle kõige ja ei saanud mitte mingil juhul spordipäeval teist kohta saada. Kui sai, siis oli tegemist mingit sorti onupojapoliitika või pettusega. Need on need vanemad, kes panevad lapsele kiivri pähe, kui too kõndima õpib, aru saamata, et siis tasakaalupunkt muutub. Lapse pea on niigi tema kehast suurem ja siis muutub kõndima õppimine raskemaks, kui see enne oli. Nad mähivad oma lapsed “vati sisse” ja tulemuseks saame lumehelbekesed, kes kardavad muru ja tunnevad end pidevalt solvatuna, süüdistavad teisi, et nood on sallimatud suutmata ise taluda arvamuste paljusust.
Milline kiindumussuhte stiil siit areneda võib ei oska kahjuks öelda, sest selle kasvatusstiili tagajärgedest teatakse veel väga vähe. Selge on see, et niisugused vanemad kogevad suurt ärevust, mis kandub ka lapsele üle ja jääb nende täiskasvanu elu mõjutama, kui nad ise selles suhtes midagi ette ei võta.
Kui soovid kasvatusstiilidest rohkem teada ja neid põhjalikumalt analüüsida, siis tule meie “Praktilise psühholoogia” koolitusele. Kui soovid tulla põimõppesse, siis vaata lähemalt siit hind alates 142 eurost kuus ja kui soovid tulla e-õppesse, siis vaata lähemalt siit. Hind alates 51 eurost kuus (kuni kampaania lõpuni).