Nii nagu me pärandame lastele edasi kiindumussuhte mustreid , nõnda on ka kasvatusstiilidega ja kui tegemist on ebatervete suhtemustritega, siis moodustub sellest nõiaring, millest on raske ilma abita välja murda.
Ebaturvalistes kiindumussuhetes on palju ärevust ja see kasvab iga põlvkonnaga. Pereteraapia ütleb, et kui mustreid ei murta ja tervenemisega ei tegeleta, siis on seitsmendaks põlveks ärevus nii suur, et tulemus on skisofreenia. Kui teha perekonna mustrite joonist ehk genogrammi, on sealt kenasti näha, millisest põlvest alates hakkavad tulema vaimse ja füüsilise tervise probleemid. Kui soovid oma genogrammi koostada, aga ei tea, kuidas, siis saad sellest rohkem teada meie genogrammikoolitusel, kus psühholoog Mirjam Varik õpetab seda tööriista kasutama. Selle kursuse kohta tuleb peagi uus info. Jälgi meie e-kursuste kooli lehte siin.
Kasvatusstiilides on tähtis milline on toetuse ja distsipliini tasakaal. Kasvatusstiile on viis: autoriteetne, autoritaarne, hooletusse jättev (ka mittepühendunud), järeleandlik ja helikoptervanemlus. Räägin siin pikemalt esimesest neljast, kuna viimane on alles uue aja teema, mistõttu ei ole selle kohta veel eriti palju infot.
Autoriteetne kasvatusstiil on parim, sest siin on nii toetust kui ka distsipliini palju. Lapsele seatakse küll piire, kuid ka selgitatakse neid ning teda toetatakse kõiges. Sellises peres on armastust, imetlust ja peetakse üksteisest lugu. Tulemuseks on turvaline kiindumusstiil. Laps saab kodust kaasa eluterve minapildi ja temast kasvab inimene, kes teab, mida ta oskab, mida mitte. Ta ei karda end proovile panna, uusi asju õppida. Ta teab, et kukkumised käivad elu juurde, seega ei võta ta neid isiklikult ega koge maailmalõpuna nagu ebaturvalise kiindumussuhtega inimesed. Kehv tulemus õppides tähendab , et ta saab teada, mida ta veel ei oska. Ta ei arva, et on seetõttu halb, läbikukkuja või mõttetu, tema minapilt ei saa sellest kannatada.
Autoriteetses kasvatusstiilis seatakse piire soojuse ja armastusega, nii et need mitte ei tõmba last maha, vaid julgustavad ja toetavad teda. Vanem ei näe lapses alluvat, mistõttu peab ta vajalikuks piiride seadmise tagamaid ka selgitada. Valitseb ka tasakaal vanema enda ning lapse vajaduste rahuldamise vahel ja see tagab lapsele turvatunde.
Autoriteetne kasvatusstiil on teadusuuringute järgi kõige tõhusam kasvatusstiil. Sellises peres kasvanud lapsel esineb vähem riskikäitumist, mis võiks teda täiskasvanuks saamise teel ohustada. Kuna autoriteetse kasvatusstiiliga vanemad kasutavad palju lapse tunnete peegeldamist, areneb tal suurem eneseregulatsioonivõime kui teiste kasvatusstiilide puhul. Ta õpib kiiremini oma tundeid juhtima ja ka oma käitumist analüüsima.
Autoritaarne kasvatusstiil on ühesuunaline, ülevalt alla suhtlus lapsega. Laps on nagu alluv, kellepole õigust ise otsuseid teha. Siin ületab distsipliin toetuse. Vanemate toetus lapsele on aga üsna vähene. Nad ei arvesta lapse ealiste iseärasustega ning nõudmised ei pruugi olla eakohased. On tavapärane, et armastust ja soojust lapse suhtes sellises peres välja ei näidata.
Selles stiilis on see nõukaaja õudne lause „Sa teed, sest mina ütlen nii!“. Ja kui ei tee, siis saab laps karistada. Karistus on mingi tegevus, mis põhjustab lapsele ebamugavust, häbi või valu. Laps kuuletub peamiselt hirmu tõttu, tema eesmärk on vältida karistust, saamata sageli aru piiride põhjusest. Vägivald sünnitab vägivalda ja nii võib sellisest lapsest saada koolikiusaja või täiskasvanuelus vägivaldne inimene.
Osalt on karistamine meie kultuuris sees, sest varem oli olulisel kohal usk ja piibel ütleb, et poega tuleb peksta, et ta ei läheks hukka. Aga inimesed on sellest oma versiooni teinud ja unustanud ära teise, armastuse poole. Terve uus testament räägib andeks andmisest, aga mingil põhjusel on meeles vaid vana käsk. Ma ei tea, kas siis usutoojad ei rääkinud uuest testamendist talurahvale. Või annab orjana elamine omakorda tooni, kes teab. Õnneks on meil praegu lastekaitse ja sotsiaalsüsteem ning ühiskonna teadlikkus lapse kasvatamisest ja karistuse tagajärgedest hakkab paranema.
Niisuguses peres kasvav laps saab kaasa vältiva või kui on tegemist ka füüsilise vägivallaga, kaootilise kiindumussuhte. Lapse minapilt on ebastabiilne või kahjustatud, sest ta ei saa ise kujundada oma pilti maailmast või sellest, mida ta soovib, vajab, mis talle meeldib ja mis mitte, sest vanemad on kõik ette andnud. Täiskasvanuna ei oska ta sageli seetõttu vastutust võtta või kasvab temast üleliia vastutustundlik perfektsionist, kes ei oska ei puhata ega lõdvestuda.
Järgmises osas:
- hooletusse jättev kasvatusstiil ja mis on stressipalavik,
- järeleandlik kasvatusstiil,
- helikoptervanemlus.
