Kas sulle on kunagi öeldud: „Ära nuta, see/ta pole seda väärt!“? See on nii pentsik ütlus, et võtsin selle üle mõtlemiseks ühel päeval eraldi aja.
Meie kultuuris seostatakse leina peamiselt surmaga, kuigi tegelikult me läbime leina juba beebist peale: imik kogeb esimesi leinatundeid siis, kui ema ei tule esimest korda kohe, kui ta kutsub. Leina kogeme ka siis, kui mõni meie unistus puruneb, jääme tööst ilma, sõprussuhe puruneb, kolime teise kohta.
Tunneme leina alati, kui vana enam ei ole ja uut pole veel tekkinud või me pole uuega täielikult kohanenud (kolimise näide) – meil tuleb luua kas uus toimimisviis, uus maailmapilt, uus suhtumine, uus elu või kõike korraga.
Seda enam on veider, kui keegi ütleb „ära nuta, see/ta pole seda väärt“. Ega me nuta ju selle olukorra/inimese/kaotuse pärast, me nutame ikka enda pärast – sellepärast, et minul on kurb olla, mina leinan, minu elus toimus muutus.
Lein tekib ka siis, kui inimene astub välja suhtest, kus temaga käituti halvasti, võimalik, et partner oli isegi füüsiliselt vägivaldne – peksis, vägistas. See on meie ajule ja olemisele arusaamatu: kuidas siis nii? Ma ju sain halvast suhtest välja, ma pääsesin! Miks ma õnnetu olen?
Sellepärast, et armastus on konstant, mis ei sõltu kellegi tegemisest või tegemata jätmisest. Tõelist armastust ei ole võimalik ära teenida – me armastame inimese olemust, kuid võime vihata tema tegusid.
Armastus on seisund, see pole lihtne tuju või emotsioon, mis esimese tuulekese ajel möödub. Ühest küljest on see kohutavalt tüütu – kui minnakse lahku, siis tahaks ju, et ka tunded lakkaks olemast –, kuid teisest küljest on see väga lohutav: vähemalt midagi on siin ilmas veel kindlat peale maksude ja surma, millest mõlemad on ebameeldivad (õigem oleks küll vist öelda üks, sest surm võib mõnikord ka meeldiv olla).
Ja armastus on miski, mis on tugevam kui surm: kui keegi meie lähedastest päriselt sureb, ei lakka me teda sel hetkel armastamast. Mulle loob see teatava turvatunde, millele siin ebakindlas maailmas toetuda.
Mõni päev tagasi armastuse üle mõtiskledes kirjutasin oma märkmetesse:
„Armastus on konstant, see ei lakka olemast ei vihmas, tuules ega tugevates tormides. Ükskõik kui palju teda ka ei petetaks, reedetaks, haiget ei tehtaks. Armastus ei hävi.
Armastus on tasane, kõige täidlasem ja tähendusrikkam vaikus. Armastus tahab anda, teenida teist inimest, keeta teed, valmistada head toitu, pesta ta jalgu, käsi, nägu,. Armastuse suurus, pikkus ja laius on mõõtmatu.
Armastuses on alistumine ilma alla andmata. Armastus ei anna iialgi alla. Armastuses on puhtus ilma nõudmisteta, suurus ilma suurelisuseta, tänulikkus ilma midagi vastu ootamata, andestus ilma süüdistuseta.“
Mulle meeldib Doris Kareva ütlemine, et armastus mõõdab inimest. Kui ma temaga ühel päeval kohtuma peaksin, tahaksin kindlasti küsida, mida ta täpselt sellega mõtles, kuid mind viis see mitmesugustele radadele. Näiteks et armastus avab inimeses mingid sügavused, mida ta enne ei tundnud.
Kindlasti sõltub palju ka, millisest stiilist me räägime – kreeka keeles on armastuse kohta rohkem sõnu kui eesti keeles. Kanada sotsioloog John Alan Lee on kreekakeelsete sõnade põhjal loonud lausa armastuse stiilide teooria ja analüüsinud stiile ja nende omadusi ning koostoimimist. Lee teooria kirjeldab kuut stiili ja üheksat kombinatsioonis.
Ükskõik, kas tegemist on eros’e (romantiline armastus), agape (altruistlik, vaimne armastus) või mõne kolmanda stiiliga, muudab selle tekkimine inimeses teda igal juhul ja usun ka, et armastuse stiilist sõltub muutuse liik ja sügavus.
Kareva ütleb ka, et rikkam on see, kes armastab, kui see, keda armastatakse. Olen väga nõus, sest on tõesti võimalik olla tänulik tunde enese eest, hoolimata sellest, millised on suhted inimesega, keda armastatakse, ja seda ka siis, kui armastatavat enam meie hulgas ei ole. Tänulik, et on üldse võimalik midagi nii harukordset, sügavat ja tähendusrikast tunda.
Mis paneb mind armastuse puhul aga kõige rohkem imetlust tundma, on teise inimese piiritu vaba tahte austamine. Armastus ei oma kedagi ega muuda kedagi iseenese vangiks, ei painuta, ei kalluta, ei manipuleeri, ei trikita ja on täiesti võimeline eksisteerima eraldiseisvalt armastatavast ka siis, kui too ei vasta samade tunnetega. Rõõm teise õnnestumiste üle ei kao ja teise õnn on tähtis, isegi kui see on kellegi kolmandaga koos. Armastuses pole väiklust ja andmisrõõm ületab saamisrõõmu.
Ei, ma ei ütle nüüd, et armastus muudab jalamatiks. Ei, armastus võimaldab andestada, aga samal ajal ka piire tõmmata, kui tarvis, sest nagu ma ütlesin: me võime armastada inimest, kuid vihata tema tegusid. Kui teod teevad rohkem haiget kui rõõmu, siis tulebki võtta ette see, millest ma oma juttu alustasin – leinaprotsess –, ega lasta mitte kellelgi endale öelda: „Ära raiska oma pisaraid, ta pole seda väärt.“ Ainult nii saame teha olnuga rahu, andestada ja nautida tänulikkusega enda sees elavat tunnet, mis on ka surmast suurem.
