Kas Sulle on kunagi öeldud: “Ära nuta, see/ta pole seda väärt!”? See on nii naljakas ütlus, et võtsin selle üle mõtlemiseks ühel päeval eraldi aja.
Meie kultuuris seostatakse leina peamiselt surmaga, kuigi tegelikult me läbime leina juba beebist peale – imik kogeb esimesi leinatundeid siis, kui ema esimest korda kohe ei tule, kui ta kutsub. Leina kogeme ka siis, kui mõni meie unistus puruneb, jääme tööst ilma, sõprusuhe puruneb, kolime teise kohta.
Leina läbime me alati, kui vana enam pole ja uut pole veel tekkinud/me pole uuega veel täielikult kohanenud (kolimise näide) – meil tuleb luua mingi kas uus toimimisviis, uus maailmapilt, uus suhtumine, uus elu või kõike seda korraga.
Seda enam on veider, kui keegi ütleb – ära nuta see/ta pole seda väärt. Ega me ju ei nuta selle olukorra/inimese/kaotuse jaoks, me nutame ikka enda pärast – sellepärast, et minul on kurb olla, mina leinan, minu elus toimus muutus.
Lein tekib ka siis, kui inimene astub välja suhtest, kus käituti temaga halvasti, võimalik, et partner oli isegi füüsiliselt vägivaldne – peksis, vägistas. See on meie ajule ja olemisele arusaamatu – kuidas siis nii? Ma ju sain halvast suhtest välja, ma pääsesin! Miks ma õnnetu olen?
See on sellepärast, et armastus on konstant, mis ei sõltu kellegi tegemisest või tegemata jätmisest. Tõelist armastust ei ole võimalik ära teenida – me armastame inimese olemust, kuid võime vihata tema tegusid. Armastus on seisund, see pole lihtne tuju või emotsioon, mis esimese tuulekese ajel möödub. Ühest küljest on see kohutavalt tüütu – kui minnakse lahku, siis tahaks ju, et ka tunded lakkaks olemast, kuid teisest küljest on see väga lohutav – vähemalt midagi on siin ilmas veel kindlat peale maksude ja surma, millest mõlemad on ebameeldivad (õigem oleks küll vist öelda üks, sest surm võib mõnikord ka meeldiv olla).
Ja armastus on miski, mis on tugevam kui surm – kui keegi meie lähedastest päriselt reaalselt sureb, siis me ei lakka teda sel hetkel armastamast. Minu jaoks loob see teatava turvatunde, millele siin ebakindlas maailmas toetuda.
Mõni päev tagasi armastuse üle mõitskledes kirjutasin oma märkmetesse:
“Armastus on konstant, see ei lakka olemast ei vihmas, tuules ega tugevates tormides. Ükskõik, kui palju teda ka ei petetaks, reedetaks, haiget ei tehtaks. Armastus ei hävi.
Armastus on tasane, kõige täidlasem ja tähendusrikkam vaikus. Armastus tahab anda, teenida teist inimest, keeta teed, pesta ta jalgu, käsi, nägu, valmistada head toitu. Armastuse suurus, pikkus ja laius on mõõtmatu.
Armastuses on alistumine ilma alla andmata. Armastus ei anna iialgi alla. Armastuses on puhtus ilma nõudmisteta, suurus ilma suurelisuseta, tänulikkus ilma midagi vastu ootamata, andestus ilma süüdistuseta.”
Mulle meeldib Doris Kareva ütlemine, et armastus mõõdab inimest. Kui ma temaga ühel päeval kohtuma peaksin, tahaksin kindlasti küsida, mida ta täpselt sellega mõtles, kuid mind viis see erinevatele radadele. Näiteks mööda seda rada, et see avab inimeses mingid sügavused, mida ta enne ei tundnud. Kindlasti sõltub ka palju, millisest stiilist me räägime – kreeka keeles on armastuse kohta rohkem sõnu, kui eesti keeles. John Alan Lee on kreeka keelsete sõnade põhjal loonud lausa armastuse stiilide teooria ja analüüsinud erinevaid stiile ja nende omadusi ning koostoimimist. Lee teooria koosneb kuuest erinevast stiilist ja üheksast kombinatsioonist.
Ükskõik, kas tegemist on erose (romantiline armastus), agape (altruistlik, vaimne armastus) või mõne kolmanda stiiliga, muudab selle tekkimine inimesse teda igal juhul ja usun ka, et armastuse stiilist sõltub muutus liik ja sügavus, mis inimesse tekib.
Kareva ütleb ka, et rikkam on see, kes armastab, kui see keda armastatakse. Olen väga nõus, sest tõesti on võimalik olla tänulik tunde enese eest hoolimata sellest, millised on suhted selle inimesega, keda armastatakse ja seda ka juhul, armastatavat enam meie hulgas ei ole. Tänulik, et üldse on võimalik midagi nii harukordset, sügavat ja tähendusrikast tunda.
Mis mind aga kõige enam armastuse juures imetlema paneb, on teise inimese piiritu vaba tahte austamine – armastus ei oma ja ei muuda kedagi iseenese vangiks, ei painuta, ei kalluta, ei manipuleeri, ei trikita ja on täiesti võimeline eksisteerima eraldiseisvalt armastatavast ka siis, kui too ei vasta samade tunnetega. Rõõm teise õnnestumiste üle ei kao ja teise õnn on oluline, isegi kui see on kellegi kolmandaga koos. Armastuses pole väiklust ja andmiserõõm ületab saamiserõõmu.
Ei, ma ei ütle nüüd, et armastus muudab jalamatiks. Ei – armastus võimaldab andestada aga samal ajal ka piire tõmmata, kui tarvis, sest nagu ma ütlesin – me võime armastada inimest, kuid vihata tema tegusid. Kui teod teevad rohkem haiget, kui hoolivad, siis tulebki võtta ette see, millest ma oma juttu alustasin – leinaprotsess ja mitte kellelgi lasta endale öelda: “Ära raiska oma pisaraid, ta pole seda väärt.” Ainult nii saame teha olnuga rahu, andestada ja nautida tänulikkusega enda sees elavat tunnet, mis on ka surmast suurem.