Ema olemine – see on nagu müstiline sinilind, mida ma olen kõik need aastad otsinud, ent polnud leidnud. Emadepäeva eel ema olemise üle mõtiskledes taipasin, et emaks ei sünnita, vaid emaks kasvatakse, ja mul pole ausõna õrna aimugi, miks päris paljud sünnitanud naised teevad seda mängu kaasa. Teate küll seda kogenud emade nägu ja olemist, kui keegi on äsja lapse saanud. Nad jätavad mulje nagu nemad oleks koos lapsega endast ka emaks olemise oskuse välja punnitanud ja nii ongi õige ja siis minnakse äsja sünnitanud naiselt kinnitust saama, et temaga juhtus sama. 

Mind ajasid hulluks vaimustusest kiljuvad sõbrad, kes ootasid silmade särades oma õhinas minult samasugust reaktsiooni: „On ju lahe ema olla, eks!?“ 

Tahtnuksin neile öelda: „Ei, ma ei tea, ma ei oska veel öelda. Kust ma peaksin teadma? Ma alles sünnitasin ta“, aga miski nende silmis sundis mind vaikima. Mõtlema, et minul on midagi valesti, minuga on midagi valesti, sest ma ei tunne nii. Ma tundsin end täiesti vildakana, sest ühes lapsega ei sündinud otsekui iseenesest ka ema, ei sündinud isegi päevi ja nädalaid hiljem (ja huvitav, miks ei oodatud isa olemise tunnet lapse isalt, kes oli sünnitustoas ju minuga koos?). Ma ei teadnud, et ma ei saagi kohe ema olla, ja polnud kedagi, kes oleks mulle seda õigel ajal öelnud, sest mu enese ema oli ammu siitilmast läinud.

Jõudsin mõtiskledes selleni, et kõigi nende üheksa kuu jooksul on lapseks kasvada isegi kogu oma bioloogilises imes ja keerukuses palju lihtsam kui emaks kasvada, sest uut luua on alati kergem kui olemasolevat ümber ehitada ja veel nii, et see oleks ka funktsionaalne. 

Naine võib eostumisest saadik lapsega suhelda, rääkida, teda kujutleda, tajuda ja ikkagi mitte teada, kuidas on ema olla. Ta ei saa selleks kuidagi valmistuda, isegi mitte plikapõlvest peale nukkudega harjutades. 

Emaks olemise tunnet ja teadmist emadusest pole siiski kuskilt võtta. Muidugi on hea, kui leidub eeskujusid. Aga mis siis, kui pole? Või kui need pole piisavad? Isegi parima stsenaariumi korral ei saa keegi tunnet anda, sest tunne sünnib igaühe enda sees ja seda saab vaid kogeda. Ise. Luua iseendas uus identiteedi osa, tajuda, tunnetada, mõtiskleda, lubada endal eksida, õppida, kasvada, luua, eksida ja veel kord mõelda, veel kord kasvada, veel kord eksida, luua ja niimoodi lõputult, kuni maise keha elu saab otsa.

Kummaline ongi, et ühiskonnas on täiesti tavapärane rääkida isaks kasvamisest ja et meie, naised, peame neid selles toetama. Emaks kasvamine… see pole justkui loomulik jututeema. Samuti ei räägita sellest, kuidas mehed saaks naisi toetada. Sünnitusmajast võtab mees kaasa teadmise, et kui ta paneb oma seksuaalsed soovid naise keha taastumiseni pausile, siis ta toetab oma naist. Aga kuus nädalat seksi pausi ei tee naisest ema, sünnitus ka ei tee. Emad peavad äkki tekkima, eikusagilt nagu muinasjutus, umbes et lauake, kata end, ja laud saabki looka. 

Olen kandnud seda koormat ja süüd, et minuga ei juhtunud nii ei esimesel ega ka teisel sünnitusel, nüüd juba kuus aastat ja olen üsna kindlalt veendunud, et mul puudub emaduse geen või mingi muu asi, mis teistel naistel on, sest on vähe naisi, kes julgevad tunnistada, et ka nendega ei juhtunud seda imet kohe sünnitusel või pole juhtunud ka veel aastaid hiljem. Ja nii siis elataksegi iga päev läbikukkuja tundega, millel pole tõega vähimatki pistmist. 

Aga ema olla tähendab

• kuulata, tähele panna ja mõtiskleda koos lastega,
• hüpata koos vanal madratsil ja ümiseda ühiselt välja mõeldud “põrkelaulukest”,
• trallida lompides, nii et kõik on üleni märjad,
• ronida puu või turnimisredeli otsa ja lasta seal end pea alaspidi rippu ning vaadelda elu täiesti uuest vaatepunktist,
• lahkuda lastest kuudeks, kui ema tervis on nii kehv, et see võib lastele või emale ohtlikuks muutuda, ja mitte hoolida teiste silmis hoobilt tekkinud rongaema kuvandist,
• osta lapsele parim müts või kombe, mis kaitseb teda kehva ilma korral,
• lugeda õhtuti „Väikest printsi“ ja arutleda inimeste tegude tagamaade ja motiivide üle,
• teha omalt poolt kõik, et lahutuse korral oleks lastel isa ja nende hinged ei saaks kahe vanema vahel tükkideks rebitud,
• püüda omandada haridus ja ehitada oma elu üles ükskõik mis raskustega ning hakata investeerima, et hiljem oleks võimalik laste ülikoolis käimist rahaliselt toetada,
• olla valmis loobuma kõigest, mis kallis (või mugav), kui lapsed saavad sellest võitjaks,
• rampväsinuna end kokku võtta ja täita oma lubadus aidata lastel nende issile kooki küpsetada, kui tal on sünnipäev või isadepäev tulekul,
• taluda laste sünnipäevadel täiesti hoomamatut ja talumatut mürarikast kaost , et nad õpiksid sotsiaalseid olukordi ja sõprussuhteid,
• mõnikord hingata kopsud tugevalt õhku täis ja öelda vähemalt 10 000 korda endamisi „lapsedoneluõiedlapsedoneluõiedlapsedoneluõied“ ning siis minna nende järjekordset lastevahelist tüli lahendama,
• õppida vastu võtma siirast, puhast ja rikkumata armastust tuhandel värvilisel, ootamatul ja loomingulisel moel.

Ja polegi mingit sinilindu – on ainult üks paganama ülivinge ema!

Fotol on fragment Gustav Klimti maalist „Naise kolm eluiga“. Sama pildiga tass lohutas mind pikka aega ja meenutas, miks üldse saadakse emaks. See fragment sisaldab minu meelest kõike seda, mida emadus tähendab.