Eesti ei ole mulle lihtsalt riik, laik gloobusel, geograafiline asukoht. Minu jaoks on ta isik, armastussuhe. Kuigi armastust on keeruline kirjeldada, on inimene püüdnud seda läbi ajaloo järjekindlalt teha kirjanduse, kunsti, muusika ja ka teaduse kaudu. 

Armastuse stiilide teooria looja John Alan Lee kirjeldab kuut stiili ja nende üheksat kombinatsiooni. Üks põhistiilidest on agape armastus, mis on tema sõnul hävimatu, lojaalne, isetu, valmis end ohverdama, tingimusteta ja seab teise huvid enda omadest ettepoole. See on kaastunde ja isetuse surematus. Tema teooria räägib küll inimsuhetest, aga et minu jaoks on Eesti isik, siis on agape kirjeldus üsna täpne ja räägib sellest, mida ma Eesti vastu tunnen. Saan siia lisada vaid seletamatu miski, tunde, mis on kirjeldamatult sügav ja kust ei puudu ka tasadus.

„Eesti,“ mõtlen ma ja mu südant täidab tohutu soojus, austus, lugupidamine, väärikus, au, imetlus, uhkustunne. Eesti on osa minust ja mina temast. Minu kodu, minu turvapaik. Täna tahan ma katta laua, istuda oma pesakonnaga kokku ja olla tänulik. Olla tänulik selle eest, et meil, nii väikesel rahval on oma riik, väga palju ruumi ja õhku, oma keel, oma kultuur. Tänulik, et me oleme läbi aastasadade kõige kiuste püsima jäänud, samal ajal kui mitmed teised ei ole. Osa keeli eksisteerib veel üksnes kuskil arhiivide tolmunud dokumentides, piirid ainult mälestustes. Aga meie Eesti ei ole mälestus, vaid elab ja hingab, toidab ja katab meid.

Olen tänulik, et meil pole maja majas kinni, vaid on aasad, rabad, mets, meri, silmapiir, kus hing saab end kosutada. Meil on palju, mida mujal ei ole. Ega ole ju asjata läbi ajaloo meie maa pärast võideldud – ka teised on meie kodumaa väärtust märganud.

Meie keel on üks väheseid algupäraseid keeli, milles eessõnad on pigem erandid kui reegel, mis ilmselt teebki eesti keele õppimise teisest rahvusest inimestele keeruliseks ja meile teiste keelte õppimise. Eesti keel (ja ka soome keel) on see, mille järgi tegi J. R. R. Tolkien oma haldjate keele, sest just nii ta arvas – eesti keel kõlab kui haldjate keel – ja olen sellist arvamust kuulnud ka teistelt välismaalastelt.

Tahan uskuda, et Eesti on üks Looja poolt eriliselt hoitud ja kaitstud paik, vahet pole, millised on olukorrad või kes me vastu tulevad – lõpuks võidame ikka, kestame ikka. Tahan loota ja palvetada, et Eesti püsib veel kaua, nõnda nagu laulab Tõnis Mägi loos „Palve“, mis on minu meelest üks neid lugusid, mida kuuldes tekib soov püsti tõusta ja austusest pea langetada.

Ma armastan Eestit. Armastan nii sügavalt, et mõnikord on lausa valus. Eesti on püha. Teen omalt poolt teha kõik, mida mina saan, et Eesti õitseks, et siin rahvas kestaks ja meie riik muutuks aina tugevamaks. Tahan vähem vinguda ja olla rohkem tänulik, tahan vähem süüdistada ja olla rohkem ise muutuste looja, tahan vähem näpuga näidata ja olla rohkem armastaja. Tahan olla selle püha maa vääriline.

Palju õnne, kallis Eesti!

Mida Eesti sinu jaoks tähendab?