Solvumine ja viha on vennad ühes oma sarnasuste ja samas suurte erinevustega. 

Viha ei ole iseseisev emotsioon, see on alati kate mõnele teisele tundele nagu näiteks häbi või hirm. Viha on antud selleks, et suudaksime end ohu korral kaitsta. Viha on normaalne ja loomulik ja seda ei tohiks kuidagi alla suruda, vaid seda tuleks püüda iseendas mõista ning uurida, mis on sinu viha katte all ja kas vihastamiseks oli tõesti põhjust. 

Ka solvumine on normaalne tunne ega ole iseenesest halb. Probleemiks saab see siis, kui haavutakse nii kergelt, et see hakkab suhteid ja ümber olevaid inimesi väga tugevalt mõjutama. Solvumine on samasugune kui viha – ka see ei ole iseseisev emotsioon nagu rõõm või kurbus. Solvumine on viha väikevend, aga on viha ja kurbuse segu. 

Kui viha on aktiivne ja ekstravertne kuju ning vajab esinemiseks seltskonda ja tekitab enda ümber palju lärmi ja mäsu, siis solvumine on introvert, kes pigem poeb rahvasumma eest peitu ja elab kõik omaette läbi. Tundetorm on mõlemas, ühel on see nähtav, teisel mitte. Kui solvumisel on vaja end välja elada, käib see vaikselt ja varjatult. 

Üldistatult näib mulle, et viha on küps tunne (viha väljaelamise viisidest ja küpsusest räägin mõni teine kord), solvumine ei ole. Miks? Solvumises on agressiivsus nagu vihaski, kuid kui viha on aktiivne, siis solvumine on passiivne ja passiivne viha on… passiivne agressioon. Passiivne agressioon on egokaitse, mis on omane 1–3-aastaste laste egotasandile. Selles vanuses lastel hakkavad tekkima esimesed passiivse agressiivsuse märgid, mis peaksid lapse küpsuse kasvades selja taha jääma. 

Solvumisel on mitu palet

Kui ma tegin Facebookis üleskutse, et inimesed räägiksid solvumisest, tuli mulle palju igasuguseid emotsioone ja olukordade kirjeldusi. Nii mõnestki neist paistis välja veel üks tunne – kibedus. Solvumises on alati ka pisut kibedust ja üks nelja lapse ema kirjutas selle kohta väga hästi: „Püüan õpetada oma lapsi mõistma, et mitte kõik solvangud ei ole sihilikud või nii mõeldud ja enamasti on solvangu langemise koha peal juba veritsev haav. Kui see üles leida ja seda lapsega koos ravitseda, siis valu väheneb ja järgmisel korral sama torge enam ei kipita.“

Veel toodi esile huvitav mõte, et solvumine on tegelikult pettumus selle pärast, et tulevikulootus ei läinud täide, seda nii töö- kui ka eraelus ehk miski või keegi ei vastanud meie ootustele. Jäin selle üle mõttesse ega saa vähem nõus olla – see on tõesti nii ja pole muud teha kui oma ootusi kohandada.

Kirjeldati ka olukordi, kus solvumine tekkis usalduse kaotuse tõttu näiteks siis, kui on valetatud või pole lubadustest kinni peetud. Osa mainis, et neil on raske solvumist vältida ka siis, kui nad teavad, et teine inimene ei mõelnud midagi halba, sest ebakindlus ja alaväärsustunne on iseeneses nii suur. 

Valdavalt usuti, et solvuda saab vaid selle inimese peale, kes on kallis, või olukorra peale, mis on tähtis, kuid oli ka teistsuguseid näited. Kirjeldati  sõnavahetust tänaval: inimene solvus, sest võõras ütles midagi tema välimuse kohta, mis oli sellele inimesele niigi hell teema. 

Pidev solvumine, kui inimene ei ole tegelikult solvuja olnud, võib olla ka stressi, ebapiisava une või depressiooni märk.

Margus Vaher on raamatus „Aga miks mehed sellised on?“ rääkinud sellest, mida mehed mõtlevad, kui naine mossitab. Õigemini on ta kirjeldanud seda, mida mehed EI MÕTLE. Toon siinkohal autori loal selle lõigu: 

„Mm, kui seksikas mu naine kodust Jüriöö ülestõusu õhutava porikärbsena on. Ma olen ikka selline mölakas, et ma ta solvuma panin. Tahaks täiega ta juurde minna ja vabandust paluda selle eest, mida ma ei mõista. Tahaks heaks teha selle, mis teda häirib ja mis ta mossitama paneb, sest see on kindlasti minu süü! Mulle meeldib see, kui ma küsin, mis viga on, ja siis pärast mõningast vaikust, nõudega kolistamist ja tolmuimejaga maja kraamimist sama vaikselt kui märulistaar ütleb ta mulle: „Ah, ei midagi!“ Mmm, iga kord, kui mu naine käitub nii, nagu ma oleks ta parima sõbrannaga maganud, kuigi unustasin ainult poest piima tuua või sõin öösel ta viimase lemmikküpsise ära, tunnen ma, et tema tuumareaktsioon on sajaga põhjendatud ja ma olen ikka väga halb mees. Ma ei vääri teda, sest ma peaksin ilma tema selgitusetagi lugema ta mõtteid või lihtsalt ära arvama, mis võis tema negatiivse reaktsiooni tekitada.“

Mina nimetan seda partneri rappimiseks. Mida muud see on, sest solvumise eesmärk on ju teha teisele selgeks, et too on paha, mõistmatu, mühakas või mis tahes kellegi peast läbi käib. Sellisel viisil oma solvumise väljaelamine alavääristab teist inimest. See on nagu ülekanne: solvuja kannab oma alaväärsustunde teisele üle, et teine tunneks end samamoodi.  

Kui paarisuhe kõrvale jätta, siis ma usun, et kõik mõtted, mida Margus Vaher oma raamatus kirjeldab, käivad ka kõigi teiste kohta, sõltumata soost. Solvumine tekitab vastuseisu, tüli, sõja. Solvumine ei too soovitud tulemust, keegi ei hakka solvujat tema käitumise tõttu rohkem austama, hindama või armastama. Vastupidi. Kergesti solvujad loovad enda ümber hirmu õhkkonna, kus kõik tema ümber tunnevad end ebamugavalt ega tea, mida võib järgmiseks oodata, kuidas istuda, astuda või ülepea olla. 

Mida teha, et vähem või üldse mitte solvuda?

1. Solvuda või mitte solvuda on valdavalt otsus. Enne igat emotsiooni on meie peas ja tundmustes hetk vaikust, mil on võimalik otsustada, kuidas reageerida. Seda vaikust kuulatama jäädes saad ise otsustada, mida tunda ja mida mitte tunda. Mõnikord näib mõni asi käivat nii automaatselt, et reaktsioon saabub enne mõistust. Siin on abiks tegeleda oma automaatmõtetega, neid märgata ja vaidlustada.

2. Oma solvumise tagamaadest arusaamiseks on vaja vaadata endasse. Kui viha eesmärk on kaitsta piire, mida on vihastaja arvates ületatud, siis solvumise soov on olla märgatud, armastatud, vajatud. Seega on solvumise all enamasti alaväärsus, mingi varasemast elust täitmata jäänud vajadus. Milline? Uuri järele ning vajadusel otsi abi psühholoogilt.

3. Harjuta enesekehtestamist ja räägi. Teised inimesed ei ole mõtete lugejad ega pruugi isegi mitte teada, mis sind haavas, samuti ei oska nad su soove silmist lugeda, seega on neil keeruline sinu ootustele vastata, kui sa ei ütle, mida sa vajad.

4. Kaalu seda, et teine inimene ei mõelnudki nii, nagu sulle tundus, küsi üle, mida ta oma teo või sõnaga öelda tahtis.

5. Mõtle järele, kas su elus on praegu ehk liiga vähe und, liiga palju stressi või hiilib depressioon vaikselt ligi.

6. Õpi ja loe manipulatsioonide kohta, sest solvumine on üks neid emotsioone, mis toob endaga sageli kaasa ka manipulatsioonid. Usun, et kui sa ei ole just empaatiavõimetu, ei taha sa tegelikult teisele halba teha, ja tõenäoliselt sa isegi ei tea, milliseid manipulatsioonivõtteid sa kasutad või et sa neid üleüldse kasutad. Oma manipulatsioonides selguse saamine aitab vähendada ka solvumist, sest õpetab oma soove ja vajadusi küpsemal viisil edasi andma.

Solvumisse tuleks suhtuda kui sõbrasse, kes annab võimaluse saada teada oma nõrkustest ja kompleksidest, nendega tegeleda, õppida ja saada seeläbi küpsemaks inimeseks.