Kõik me vajame lähisuhteid ja kuuluvustunnet. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab teadmist, et ta on armastatud ja omaks võetud sünnist alates. Kui laps kogeb aga mingil põhjusel hülgamist – olgu see füüsiline või ka ainult emotsionaalne –, läheb lapses midagi katki: tema turvatunne ja kindlus, et ta on armastatud ja vajatud sellisena, nagu ta on, ei saa täielikult välja kujuneda ning ta omandab ebaterved suhtemustrid, mida ta hiljem, täiskasvanueas aina kordab.
Mis on emotsionaalne hülgamine?
See on siis, kui last ei kuulata, tema vajadusi ei märgata, ta ei saa kodust piisavalt vajalikku tuge, mõistmist, soojust. Hullemal juhul teda hoopis mõnitatakse, halvustatakse, karistatakse või koheldakse ka füüsiliselt või seksuaalselt vääralt.
Mida emotsionaalne hülgamine inimesega teeb?
Sümptomid võivad olla väga erinevad ja eri tugevusega, kuid üks põhielement kogu pildis on pidev hirm olla väljatõugatud, eemale lükatud. Hirm ongi suuresti see, mis juhib lähisuhtesõltlast: „ma teen, mida teised minult ootavad, peaasi et keegi hoolib“.
Niisugustest lastest võivad saada
- ülehoolitsevad täiskasvanud, kes annavad ka oma viimase hinge tagant ära, isegi kui seetõttu jäävad enda baasvajadused rahuldamata;
- perfektsionistid, kellel ei puudu ka suur kontrollivajadus, sest kontroll on vajalik seesmise tasakaalu säilitamiseks – kõik peab olema täpipealt just nii nagu ette nähtud ega kriipsugi . Mis siis, et väsimus niidab juba jalust, ikka tuleb köök läikima lüüa või projekt öösel kell 3 valmis saada;
- teiste elude elajad – „ma ju tean, kuidas tal on hea, miks ta ometi ei tee nii?“;
- olukordade ennetajad – need on kikivarvul kõndijad, kes püüavad tabada kaaslase iga mõtet, tuju ja pisimatki pilvevarju tema meeleolus ning seda ennetada, enda vajadused jäävad sealjuures märkamata;
- eeldustele tuginejad, kes sageli isegi ei küsi, kas või kuidas teine tema lähedust vajab – „ma arvan, et tema tahab, et mina teen nii, ja ma teen nii“ või „ma mõtlen, et tema mõtleb, et mina mõtlen…“;
- inimesed, kes ei tea tegelikult, kes nad on ja mida nad tahavad;
- inimesed, kellele on ükskõik milline lähisuhe kinnisidee kogu tema elu, isegi siis, kui suhte teine pool kohtleb teda väga halvasti;
- ülitöökad ja tublid inimesed, kes ei suuda öelda “ei”, isegi kui tahaks, ega end ei tööl ega kodus kehtestada;
- manipulatsioonide kasutajad – selliste täiskasvanute elus võivad olla tavalised relvad liiga kergelt süttiv viha, pisarad, „kui sa mind armastaks, siis…“, vaikimine, eiramine, õõnestamine, süüdistamine. Õigupoolest võiks sellistes olukordades piisata vaid lausetest, mis algavad sõnadega „ma vajan…“ ja tüli polegi vaja;
- inimesed, kes kardavad, mis juhtub, kui teised saavad teada, millised nad tegelikult on;
- ohvrimentaliteediga inimesed, kes usuvad, et neile tehakse pidevalt liiga ja süüdlane on alati väljaspool neid.
Need on vaid mõned näited paljudest, kuidas võib lähisuhtesõltuvus ehk kaassõltuvus avalduda.
Tõtt-öelda tundub mulle, et me vajame täiesti uut terminit, sest termin „kaassõltuvus“ sai alguse siis, kui avastati, et alkohoolikute või teiste sõltlaste peredes ei hakka perel sõltlase tervenedes parem ja suhted võivad minna pigem hullemaks. Lähemal uurimisel leiti, et tegu on lapsepõlves omandatud käitumismustritega ja sõltlane peres võimaldab oma käitumismustritest tulenevaid vajadusi rahuldada. Kui neilt oma mustri kordamise võimalus ära võtta, tunneb kaassõltlane end eriti halvasti, kuna ta ei tea, kuidas teisiti elada. Nüüd oleme teada saanud, et sellised mustrid võivad esineda ka peredes ja inimestel, kellel pole mingisugust kokkupuudet keemilise sõltuvusega. Piisab ka vähesest hoolitsusest ja läheduse puudumisest lapseeas, et lähisuhtesõltuvus saaks välja kujuneda.
