Iseenda armastamine on lõputu kunst, näib nii. Olen viimasel ajal kaevunud motivatsiooni sügavustesse ja püüdnud mõista, miks mõnel päeval asjad juhtuvad ja teisel jälle mitte… Miks mõnikord või siis lausa pikema aja vältel on tohutult raske üldse midagi alustada? 

Eelmisel aastal jõudsin olukorda, kus mul ei olnud võimalik enam tugev olla. Õigemini oleks olnud, aga lõpuks ometi ei näinud ma sellel enam mitte mingisugust mõtet. Milleks? Kellele? Kas mulle anntakse  elutöö preemia, kui ma end surnuks või hullumajja töötan? Ükskõik kui palju ma ka mõtlesin, ei suutnud ma välja mõelda ühtegi auhinda, mida selle eest jagatakse. 

Nii ma siis otsustasingi lubada endal nõrk olla, minna arstile (kes, ma usun, oli mind juba aastaid selle jutuga oodanud, sest kõik eelmised depressiooni episoodid olin ma kuidagi suutnud ise omast jõust ära kanda) ja öelda: „Nüüd on kaputt. Palun aidake.“ 

Depressioon on nagu muda, mingi kiht, mis tuleb elule peale, ja sina oled selle all justkui Pompei, keda arstid ja ravimid ja ka sa ise pead arheoloogina sealt välja kaevama, puhastades igat detaili hoolikalt pintsliga, nummerdades, sättides karpi või vitriini, sõltuvalt asjast, suurusest, olulisusest. Puhastamise vahepeal tuleb peale puhuda, lendab tolmu, siis selgineb jälle, siis saab uuesti puhastama hakata. Mina tundsin end samuti. Tegelikult ammu juba. Mina olin ka see Pompei, iidne linn, millest mul enesel olid vaid mälestused alles. 

See, et ma emotsionaalselt viimaks kokku kukkusin (või õigemini lasin endal kukkuda, sest kes teab, kui kaua see Münchhausen veel edasi oleks läinud, enne kui krahh oleks tulnud), ei püüdnud enam püsti püsida, oli hea, sest lõpuks ometi näitas see mulle mind. Tõelist, mitte seda, kes ma tahtsin enda jaoks olla, mitte seda, kes ma tahtsin teistele olla või näida, vaid mind – tõelist, päris mind kõiges oma ilus ja inetuses. Näitas ka seda, et ma olin tegelikult ainult vrakk. 

Teate… kui Vesuuv purskab ja tundub, nagu oleks viimnepäev käes, siis põleb ära kõik, mis oli habras ja kergelt süttiv, ning see, mis ükskord tuha alt välja kraabitakse, on olnud tugev, vastupidav ja algupärane. Nii on ka inimesega, kes satub depressiooni küüsi: kõik, mis oli enne kuidagi näiline või inimeses vildakas, on pärast depressiooni kas olematusse lahkunud või saanud puhtamaks, ehedamaks. 

Mina olen tänulik. Väga tänulik.  Ma sain võimaluse iseendaga taas tuttavaks saada ja kohtuda minu meelest täiesti uue endaga – minus on väga palju avastamata radu, mida ma ei teadnudki, et olemas on, või siis teadsin, aga püüdsin neid peita, varjata, hävitada, sest need ei mahtunud ühiskonna või teiste inimeste etteantud raamidesse.

Tagasi vaadates näen, et mu oskus end armastada jõudis ilmselt niikaugele, et ma julgesin minna arsti juurde abi otsima, tunnistada oma nõrkust, mis tegelikult on ju… tugevus. 

Ma olin harjunud elama džungliseaduse järgi, kus vaid tugevaim jääb ellu, ja kui näitad kasvõi natukenegi oma nõrkusi, süüakse sind ära. Olin harjunud, et minu taluvuspiir ja valulävi on teistsugused kui teistel inimestel, olin harjunud, et mina saan kõigega hakkama, tulen kõigest läbi. Praegu mõeldes on need ju meeletult positiivsed omadused, head teadmised, millele enesekindlust ja julgust ehitada. Aga läbi katkise hinge prisma on see kõik oi-oi kui surmav.

Ma olin väsinud laisk olemast. Sellest teadmisest või arvamisest hakkas kujunema minu minapildi osa. Mõtlesin endast juba kui saamatust kujust, kes lihtsalt ei suuda elada, ei oska elada, on kohusetundetu ja aina vinguv ja virisev tomp. Mu söömisharjumused olid pehmelt öeldes… olematud. Mitte selles mõttes, et ma söönuks rämpsu. Ei, kui ma üldse sõin, siis tervislikku toitu. Probleem oli see, et ma ei söönudki. Mitte näljutamise või kaalu pärast, vaid sellepärast, et mul polnud isu, polnud näljatunnet.

Mul polnud ka mingisugust liikumisharjumust ja ükskõik kui palju ma seda ka juurutada ei püüdnud, kukkusin ikka läbi. Olin nagu läbikukkumise nõiaringis. Motivatsiooni ei olnud või oli see väga lünklik, aga mitte seesmisest soovist ja rõõmust midagi teha, vaid tahtejõust, „sest peab ju“, ja pärast igat läbikukkumist kahanes mu soov midagi teha veelgi. 

Paraku püsivadki asjad välisel motivatsioonil vaid ajutiselt. Motivatsioon peab tulema seestpoolt, parim motivatsioon on see, kui sa tahad tegutseda sellepärast, et meeldib, mitte sellepärast, et siis saad parema ametikoha, rohkem raha, ilusama keha vms. Siis motivatsioon püsib ja toodab end ise juurdegi, ilma et sina peaksid väga eraldi pingutama. 

Depressioonis olles kaob rõõm ära. Meie aju ei tooda selleks õiges koguses dopamiini ega serotoniini, see on ajukeemia häire ega ole kuidagi sinu süü, et sa ei taha või ei jaksa midagi teha. Siin pole laisk olemisega mingit tegemist.

Üks põhjus, miks ma võrdlen depressiooni Vesuuvi purskega, on see, mida ta teeb peale ajukeemia ka sinu mäluga, sinu mälestustega sellest, kes sa olid. Ta katab kõik need ühtlase tuhakihina ära ja järele jääb lage maa. Ja mis kõige hullem, ta paneb sind uskuma, et varasemast ei jäänud mitte midagi alles. Aga kui ei jäänud, siis mida paganat reisivad inimesed Pompeisse, kui seal pole mitte midagi vaadata?! Vaat seda ütlegi oma depressioonile ja sea sammud arstile. 

Ära karda otsida abi, ära karda olla nõrk ja kui juba üle kuu aja tundub maailm mõttetu, puhkamine ei aita ja miski ei huvita – mine arstile. Kui üksi ei julge, võta sõber kaasa. 

Mina läksin enese taasleidmiseks tagasi aega, kus mu depressioonid ei olnud veel elu murdvate kiirtega. Need kulgesid oma vaikival hiilival moel, aga veel mitte nii hullult ega valusalt, et oleksid mu isiksust moonutanud. See oli teismeiga, enne mu vanemate surma. Sealt ma algupärase enda leidsingi ja mul tekkis võimalus minna puhtalt pinnalt edasi, küpseda ja leida endale elu, mida ma armastan, sellise endana, keda ma armastan…

Praegu püüan väga arvestada oma keha vajadustega, sellega, kui palju ma suudan, aktsepteerida end täpselt nii võimeka või mittevõimekana, kui ma olen, ja lubangi endal puhata siis, kui mul on parasjagu halb päev, sest ma tean, et kui ma siis seda aega ei võta, on hiljem oodata Vesuuvi purskamist ja seda ma ei taha. Tähtsam on leida mingigi stabiilsus, mis siin bipolaarsuses võimalik on. Soovin seda julgust sullegi!