Iseenda armastamine on üks lõputu kunst, näib nii. Olen viimasel ajal kaevunud motivatsiooni sügavustesse ja püüdnud mõista, miks mõnel päeval asjad juhtuvad ja teisel jälle mitte…Miks mõnikord on nii raske üldse midagi alustada või siis lausa pikema perioodi vältel?
Eelmisel aastal jõudsin ma olukorda, kus mul ei olnud võimalik enam tugev olla. Õigemini oleks olnud, aga lõpuks ometi ei näinud ma sellel enam mitte mingisugust mõtet. Milleks? Kellele? Kas ma saan mingi elutöö preemia selle eest kuskil, kui ma end surnuks või hullumajja töötan? Ükskõik, kui palju ma ka mõtlesin – ma ei suutnud ühtegi auhinda välja mõelda, mida selle eest jagatakse. Nii ma siis otsustasingi lubada endal nõrk olla, minna arstile (kes ma usun, mind oli juba aastaid selle jutuga oodanud, sest kõik oma eelnevad episoodid olin ma kuidagi suutnud ise omast jõust ära kanda) ja öelda – nüüd on kaput. Palun aidake.
Depressioon on nagu mingi muda, mingi kiht, mis tuleb elule peale ja sina oled justnagu Pompeij selle all, keda siis arstid ja ravimid ja ka sa ise pead arheoloogina sealt alt välja kaevama hakkama, puhastades igat pisidetaili hoolikalt pintsliga, nummerdades, karpi sättides või vitriini taha, sõltuvalt asjast, suurusest, olulisusest. Puhastamise vahepeal tuleb peale puhuda, tolmu lendab, siis jälle selgineb, siis saab uuesti puhastamist alustada. Mina tundsn end ka nii. Tegelikult ammu juba. Mina olin ka see Pompeij, iidne linn, kellest mul enesel olid vaid mälestused alles.
Teate… kui Vesuuv purskab ja tundub nagu viimne päev on käes, siis kõik, mis oli habras ja kergelt süttiv põleb ära ja see, mis sealt tuha alt siis lõpuks välja kraabitakse on kõik, mis on olnud tugev, vastupidav ja algupärane.
See, et ma emotsionaalselt lõpuks kokku kukkusin (või õigemini lasin endal kukkuda, sest kes teab, kaua see Mühlhausen veel edasi oleks läinud, enne kui krahh oleks käinud), ei püüdnud enam püsti püsida, oli hea, sest lõpuks ometi see näitas mulle mind. Tõelist mitte seda, kes ma tahtsin enda jaoks olla, mitte seda, kes ma tahtsin teiste jaoks olla või näida, vaid mind – tõelist, päris mind kõiges mu ilus ja inetuses. Näitas ka seda, et ma olin tegelikult ainult vrakk. Teate… kui Vesuuv purskab ja tundub nagu viimne päev on käes, siis kõik, mis oli habras ja kergelt süttiv põleb ära ja see, mis sealt tuha alt siis lõpuks välja kraabitakse on kõik, mis on olnud tugev, vastupidav ja algupärane. Nii on inimesega ka, kes depressiooni küüsi satub – kõik, mis enne oli kuidagi näiline või inimeses vildakas on peale depressiooni kas lahkunud olematusse või saanud puhtamaks, ehedamaks. Mina olen tänulik. Väga tänulik. See andis mulle võimaluse iseendaga taas tuttavaks saada ja minu meelest kohtuda täiesti uue minuga – minus on nii palju avastamata radu, mida ma ei teadnudki, et seal on või siis teadsin, aga püüdsin neid peita, varjata, hävitada, sest need ei mahtunud ühiskonna või teiste inimeste poolt etteantud raamidesse.
Praegu tagasi vaadates ma saan aru, et kasvamiseprotsess sai ilmselt nii kaugele, et oli aeg arstile minna – armastus minus minu enese vastu sai nii suureks, et ma julgesin abi otsima minna, tunnistada oma nõrkust, mis tegelikult on ju… tugevus.
Ma olin nii harjunud elama dzungliseaduse järgi, kus vaid tugevam jääb ellu ja kui sa kasvõi natukenegi näitad oma nõrkusi, sind süüakse ära. Olin harjunud sellega, et minu talvusupiir ja minu valulävi on teistsugused kui teistel inimestel, olin harjunud sellega, et mina saan kõigega hakkama, tulen kõigest läbi. Mis täna mõeldes on ju meeletult poistiivsed omadused, head teadmised millele enesekindlust ja julgust ehitada. Aga läbi katkise hinge prisma on see kõik oi oi kui surmav.
Ma olin väsinud laisk olemast. Sellest teadmisest või arvamisest oli kujunemas osa minu minapildist. Ma mõtlesin endast juba kui ühest saamatust kujust, kes lihtsalt ei suuda elada, ei oska elada, on kohusetundetu ja üks aina vinguv ja virisev tomp. Mu söömisharjumused olid pehmelt öeldes… olematud. Mitte selles mõttes, et ma söönuks rämpsu. Ei, kui ma üldse sõin, siis tervislikku toitu. Probleem oli, et ma ei söönudki. Mitte näljutamise või kaalu pärast vaid sellepärast, et mul puudus isu, puudus näljatunne.
Mul puudusid ka igasugused liikumisharjumused ja ükskõik kui palju ma neid ka juurutada ei püüdnud – ikka kukkusin läbi. Ma olin nagu mingis läbikukkumise nõiaringis. Motivatsiooni ei olnud või siis oli väga lünklik ja mitte seesmisest soovist ja rõõmust midagi teha vaid tahtejõust, “sest peab ju” ja peale igat läbi kukkumist kahanes mu soov midagi teha veelgi.
Paraku välisel motivatsioonil püsivadki asjad vaid ajutiselt. Motivatsioon peab tulema seest poolt, parim motivatsioon on see, kui Sa tahad teha lihtsalt sellepärast, et see meeldib, mitte sellepärast, et siis saad parema ametikoha, rohkem raha, ilusama keha vms.
Paraku välisel motivatsioonil püsivadki asjad vaid ajutiselt. Motivatsioon peab tulema seest poolt, parim motivatsioon on see, kui Sa tahad teha lihtsalt sellepärast, et see meeldib, mitte sellepärast, et siis saad parema ametikoha, rohkem raha, ilusama keha vms. Siis motivatsioon püsib ja toodab end ise juurdegi, ilma et sina peaksid end selleks väga eraldi pingutama. Depressioonis olles kaob rõõm ära. Meie aju lihtsalt ei tooda selleks õiges koguses dopamiini ja serotoniini, see on ajukeemia häire, ega ole kuidagi sinu süü, et sa ei taha midagi teha või ei jaksa midagi teha. Siin pole laisk olemisega mingit tegemist.
Üks põhjus, miks ma depressiooni Vesuuvi purskega võrdlen on see, mida ta teeb lisaks su ajukeemiale ka sinu mäluga, sinu mälestustega sellest, kes sa olid. Ta katab need kõik ühtlase tuhakihina ära ja järele jääb lage maa. Ja mis kõige hullem – ta paneb sind uskuma, et mitte midagi ei jäänud eelnevast alles. Aga kui ei jäänud, siis mida paganat need inimesed reisivad sinna Pompeijsse, kui seal mitte midagi vaadata pole?! Vot seda ütlegi oma depressioonile ja sea sammud arstile.
Ja mis kõige hullem – ta paneb sind uskuma, et mitte midagi ei jäänud eelnevast alles. Aga kui ei jäänud, siis mida paganat need inimesed reisivad sinna Pompeijsse, kui seal mitte midagi vaadata pole?! Vot seda ütlegi oma depressioonile ja sea sammud arstile.
Ära karda otsida abi, ära karda olla nõrk ja kui ikka üle kuu aja juba tundub maailm mõttetu, puhkamine ei aita ja miski ei huvita – mine arstile. Kui üksi ei julge, võta sõber kaasa.
Mina läksin enese taasleidmiseks tagasi aega, kus minu depressioonid ei olnud veel elu murdvate kiirtega. Nad olid oma vaikival hiilival moel, aga veel mitte nii hullud ja valusad, et need mu isiksust oleks moonutanud. See oli teismeiga, enne mu vanemate surma. Sealt ma algupärase enda leidsingi ja mul tekkis võimalus minna puhtalt pinnalt edasi, küpseda ja leida enda jaoks elu, mida ma armastan, sellise endana, keda ma armastan…
Täna püüan väga arvestada oma keha vajadustega, sellega, kui palju ma suudan, aktsepteerida end täpselt nii võimeka või mittevõimekana, kui ma olen ja lubangi endal puhata siis, kui mul on parasjagu madal hetk, sest ma tean, et kui ma seda aega siis ei võta, on hiljem oodata Vesuuvi purskamist ja seda ma ei taha. Olulisem on leida mingigi stabiilsus, mis siin bipolaarsuses võimalik on. Soovin seda julgust sullegi!