Mina ja mu Armastus, me elame koos Palees. Ta on mulle nagu kassi eest – vahel vedeleb magamistoa kummutil, vahel mu kõrval voodis, mõnikord koperdab otse jalus, kui ma hommikul magamistoast kööki kohvi keetma lähen, nii et kuku või ninali. Mõnikord nurrub mu süles ja soojendab mind, mõnikord kräunub, kui ma pole temaga mõnda aega tegelenud ja olen unustanud korraks ära kõik hea, mida ta endaga kaasas kannab.
Hommikud ja õhtud kuluvad meil peamiselt pikkadeks vestlusteks, kus me koos arutleme maailma asjade üle, naerame, mõnikord meenutame Sind, kui armas ja äge Sa oled ja itsitame koos kõikide nende tobedate olukordade üle, mis tekkisid. Mõtleme ka ilusatele hetkedele, kogu sellele tulelõõmale mis minu ja Sinu vahel oli, kuid mitte sageli, sest siis me muutume kurvaks ja vaikus võtab maad.
Muidugi oleks tore, kui Sina ja Sinu Armastuski oleks meiega kuid… Sa tuled alati koos selle mehe – Demagoogiga, kes on nii hirmuäratav, et paljas mõte temale tekitab minu seljal judinaid. Isegi ta riided – must torukübar ja pikk must mantel tekitavad minust kõhedust. Kogu tema olek – salakaval, õel ja see irve ta näol ning pidevalt vilav pilk ta silmis. Ma lihtsalt ei talu seda, me, koos Armastusega, kumbki ei talu teda.
Ma ei saa tema naljadest aru, ta haarab kontrolli alati ootamatult ja ta oskab iga kord oma pistoda lüüa mulle otse südamesse – mitte kordagi ei eksi ta oma löögiga! Mõnikord ta veel keerab seda seal sees, enne kui välja tõmbab ja mind veritsevana põrandale maha vedelema jätab.
Tavaliselt on mul pärast tema käiku palju aega mõelda, sest mida sa seal haavatuna voodis vedeledes ikka muud teed. Siis ma mõlten kõigile nende asjadele mida ta tegi või ütles ja aina hämmastun tema julmusest, sellest, kuidas kõik vahendid tema jaoks on head ja kuidas ükski fakti väänamine või moonutus ei tekita talle mingeid hingepiinu.
Mida kohutavat Sa küll oled minevikus korda saatnud, et Sa tal niimoodi möllata lased? Millega ta Sind lõa otsas hoiab? Ma ei usu ilma pealgi, et Sa sellise inimesega vabatahtlikult koos oleksid – Sa oled selleks liiga ilus hing. Millega ta Sind hirmutab? Mingi põhjus peab ju olema, miks Sa kunagi ei sekku. Sa pole kordagi mind tema eest kaitsnud. Pärast tuled, kui Demagoog on korraks kuskile kadunud – kes teab, milliseid hämaraid omi asju ajama ega saa meid pealt kuulata – ja ma tajun Su olekust, Su sõnade valikust ja kogu Su olemusest, kui õudne ja paha Sul on tema käitumise pärast ja et Süütunne on Sul külas käinud ning Su kallal kõvasti võtnud. Mõnikord oled isegi vabandanud, kuigi see pole ju Sinu süü. Aga vahel on mul tunne, et ka siis ei lõpeta Süütunne Su kallal oma näägutamist ja Sa elad veel kaua üle kõike seda, mida Demagoog on Sulle ja teistele Sinu jaoks kallitele põhjustanud.
Viimane kord temaga kohtuda on mul eriti hästi meeles. See oli paar päeva enne minu sünnipäeva. Oli mõnus soe suveõhtu, hiline aeg. Tänavalaternad põlesid juba ja ma tõttasin Sinu poole, elevus ja rõõm südames jälle kohtuda, jälle rääkida, kuulda Su häält, näha Su silmi, Sind puudutada. Nägin Sind eemalt – Sa seisid seal laternaposti all, valgussõõr mähkis end ümber Sinu. Mul oli Sinuni veel umbes kümme laternaposti vahet tulla, kui üks latern kustus mu kohal ja lähem ümbrus mattus pimedusse. Ta kargas põõsastikkust mu teele ette, jube õõva tekitav irve näol. Astusin sammu paremale, et temast mööduda, ta astus ette. Astusin vasakule, astus temagi. Ma olen ju selline habras, väikest kasvu ja mida on mul teha pika müraka mehe vastu? Jäin kõnniteele seisma ja vaatama püüdes tema suure kogu tagant kiigata Sind. Sa seisid seal valgussõõris ja ikka ootasid mind. Oli selge, et Sa ei olnud näinud mind tulemas ja Sa ei näe mind Demagoogi tagant ka praegu, mu hüüdmine ei kostuks Sinuni. Kas Sa üldse teadsid, et ta oli seal?
Demagoog alustas oma trikke – kõige pealt tõmbas ta oma torukübarast välja erinevat värvi küülikuid, mis moondusid mingiteks jubedateks süüdistusteks ja sundisid mind end kaitsma. Olin varasemast õppinud, et mul tuleb säilitada kaine meel ja ma ei tohi tema skeemidega kaasa minna, aga see oli väga raske, sest ma püüdsin samal ajal palavikuliselt välja mõelda strateegiat, kuidas temast pääseda, kuidas Sinuni jõuda. Need küülikud läksid aina koletislikumaks ja lõpuks ei sarnanenud enam ühegi mulle teada oleva loomaga. Need olid mingid monstrumid ja ta ründas mind nende kõigiga väites, et need olengi tegelik mina. Ma tundsin üks hetk, et kui imet ei juhtu, siis ma siit eluga ei pääse. Mulle näis, et seekord oli ta võtnud ilmselgelt eesmärgiks mulle ots peale teha. Miks, ei ole mul aimu. Ju ma siis tundusin talle liiga ohtlikuna, aga kuidas, seda ei ole suutnud ma välja mõelda – mida saan mina oma hapruses talle teha?
Torukübar näis olevat tühjaks saanud, sest ta pani selle pähe tagasi. Hingasin kergendatult. Korraks tekkis tunne, et ime sündiski ja ma proovisin taas Su poole astuda, kuid ta tõkestas uuesti mu tee ja tema irve oli veel suurem ja veel õelam kui alguses. Siis pistis ta käe põue ja võttis sealt välja mingi ümara metallist plaadi, pani selle maha ning sammus kuratlik pilk silmis minu poole. Taganesin. Vahetult enne tema ilmumist kustunud lambist tekkinud valgusetus tundus nüüd veel pimedam kui enne, kõik näis mattuvat täielikku kottpimedusse. Ma ei tea, mis ta pilgus või ta olekus oli või mis juhtus – mina, kes ma muidu olen ju nii tarmukas, tardusin äkki ja ei suutnud enda eest üldse seista. Nii sai ta mu kätte ja tõstis mu sinna alusele, pani selle pöörlema ja tõmbas ühe käeliigutusega täiskiirusega tööle. Mul läks süda pahaks, ma ei suutnud enam mõelda, mind valdas tohutu õudus – tahtsin vaid pääseda. Kõik käis ringi ja ainus, millele ma suutsin keskenduda, oli kuidagigi püsima jäämine, püsti jäämine, et ma selle võimsa hoo pealt minema ei lendaks ja veel hullemini viga ei saaks. Tema samal ajal aina rääkis ja need laused kostusid mu kõrvus veniva kajana. Ta rääkis ja irvitas vaheldumisi.
Näis olevat möödunud terve igavik, enne kui aluse pöörlemine lõppes ja ma sealt maha sain. Ma ei teadnud enam, mida ma tunnen, mis mu nimi on või kes ma ise olen. Mul oli nii õudne, mul oli nii paha, tahtsin ainult ära ja lohutamatult nutta. Tema aga tõstis suurima rahuloluga aluse maast üles, pistis selle põuetaskusse tagasi nagu olnuks see väike tikutops, keeras mulle selja ning läks vilet puhudes lonkiva sammuga mööda tänavat minema. Justnagu poleks just äsja mitte midagi juhtunudki. Latern, mis enne oli kustunud olnud, süttis.
Vaatasin sinna, kus Sa mind oodanud olid, lootuses leida natukenegi lohutust, taastada pisutki mingit turvatunnet. Sind ei olnud enam seal. Ju olid väsinud ootamast või arvasid, et ma ei tule. Kaua Sa ootasid? Kaua see piinamine kestis? Ma ei tea. Ma kaotasin lisaks kõigele ka ajataju. Komberdasin kuidagi koju. Kodus avastasin, et seekord oli mu südames nii mitu torkehaava, et mul läks nende lugemine sassi ja mu riided olid üleni verega kaetud, kogu mu keha oli rapitud ja kriime ning mingeid veidraid hambajälgi täis. Millal ta oma pistoda kasutas, seda ma ei tea. Äkki siis, kui ma seal tiirleval alusel olin? Või olid torkajaks need torukübarast välja tõmmatud koletised? Kogu see õhtu moondus minus ühtlaseks õuduste pudruks kokku.
Tol korral saadud haavad paranesid väga kaua. Kahest Demagoogi tehtud pistoda torkest jäid mu südamesse armid, mis ilmselt jäävad ülejäänud eluks mu viimast kohtumist temaga meenutama. Nagu eelmistelgi kordadel oli mul haavade paranemise ajal aega mõelda. Mõtlesin ka kõigile eelnevatele rünnakutele. Jõudsin äratundmisele, et seekordne kallaletung erines kõigist neist lisaks oma julmusele ka ühe teise asjaolu poolest, mis meenus mulle alles nüüd ja mida ma seal olukorras olles üldse tähele ei pannud. See oli üks lausung, mida ta pidevalt mantrana üle ühe lause korrutas, kui ma seal pöörleval alusel olin: “Ma pean teda sinu eest kaitsma.” Tõepoolest – seekord oli tema olekus ja kõiges fanaatiline usk, et ta teeb Sulle minu piinamisega head. Julmus, mis on looritatud headuse kattega peidab endas tõelist kurjust ja sellest tuleb pääseda, ükskõik kuidas.
Nii oligi see viimane kord, kui ma Sind päriselt nägin. Edasi oled püüdnud meiega ühendust saada, aga see on olnud alati selline natuke ebamugav ja kontrollitud. Ma kardan, et Demagoog passib kuskil kõrval ja on iga hetk valmis mulle jälle kallale kargama. Usun, et kui ta peaks mind uuesti ründama, siis enam ta mulle ei halasta, kui temas üldse midagi sellist, nagu halastus, eksisteerib.
Mis iganes kohutav asi see ka poleks, mis Sinuga minevikus juhtus või millega Demagoog ähvardab Sind teiste ees alasti tõmmata, kui Sa talle ei kuuletu, siis me Armastusega kinnitame Sulle, et Sa võid meile rääkida ja me ei põlga Sind ära, mis iganes inetus see ka poleks. Vastupidi – teeme kõik, et koos Demagoogile vastu seista, et Sa võiks tema väljapressimisest pääseda. Oleme alati Sinu kõrval ja ei lähe kusagile – nii heas kui halvas, nii haiguses, kui tervises, nii rikkuses kui vaesuses. Või noh… me kinnitaks Sulle, kui me saaks Sinuga rääkida… Aga praegu hoiab ta Sind nii karmilt millegiga vangis, et meil puudub igasugune võimalus suhelda ja mul pole hetkel ühtegi ideed, kuidas Sinu hirme vaigistada, et Demagoogil poleks enam, millest toituda. Kahju….
Jah…. Ma ei vaja selleks Sind, et Sind armastada.