Kas oled kunagi leidnud end olukorras, kus su head kavatsused satuvad vale tõlgenduse ohvriks? Võib-olla räägid oma südamest või lihtsalt jagad oma väärtusi või mida arvad elust ent teine inimene võtab su sõnu kui rünnakut tema isiku vastu. Miks see nii on? Vastus: ilmselt sattusid kokku ohvrirollis kinni oleva inimesega.
Me kõik tunneme end aeg ajalt ohvrina ja see on loomulik, kui oleme väsinud, näljased või oled oma elus läbimas mingit kriisi – töökaotus, lahutus, kellegi surm, depressioon, läbipõlemine vms. Aga peale sinna auku kukkumist inimesed tõusevad jälle üles, pühivad püksipõlved puhtaks ning lähevad oma eluga edasi. Paraku mitte kõik – osad jäävad sinna auku elama.
Ohvriroll muutub nende identiteediks ja tõekspidamiseks. Ja kuigi see roll võib pakkuda mõningast lohutust või kaastunnet, võtab see inimeselt võime oma elu eest vastutada ja tekitab isolatsiooni. Kui inimesel kaob usk omaenda võimetesse ja õigusesse midagi muuta, jääb tema elu justkui paigale, täis tundeid, et maailm on talle võlgu ja iga väljakutse on ebaõiglane karistus.
Nad võtavad kõike kole isiklikult ja tulemuseks on kommunikatsiooni segadus. Nende peas on plaat, mis tugineb minevikukogemusele, kuhu nad on kinni jäänud ning siis nad annavad sündmustele sellele vastava tähenduse ja loevad seda tähendust välja ka sealt kus seda ei ole, sest neil on kalduvus tõlgendada paljusid olukordi läbi mineviku lahendamata valu prisma.
Neil on pidev enesehaletsuspidu, kuhu ta kutsub ka teisi inimesi. Mida iganes sa teed, ära liitu. Miks? Ohrvidentiteedile annab haletsus ainult hoogu juurde ja see kinnistab tema ohvrirolli – jah, asi on hull, jah, sa ei saagi midagi teha jne. Selliselt me võtame teiselt inimeselt võimaluse võtta oma elu eest vastutust.
Selleks, et mõistaksid paremini, millest räägin, toon sulle kaks näidet:
Näide 1: Kujuta ette, et oled sõpradega väljas õhtusöögil, ja ühel hetkel satud rääkima oma viimastest reisiplaanidest. Jagad põnevil olles kõiki plaane ja ideid, mida oled teinud – vaatamisväärsused, kohad, mida külastada, ja kõik peensused, mille läbi oled mõelnud. Korraga märkad aga, et üks sõber on jäänud vaikselt kõrvalt jälgima ja tundub ärritunud. Hiljem kuuled, et ta arvas, et sa vihjasid sellele, kuidas tema elu pole sama huvitav või et tema plaanid on vähem tähtsad. Sinu jutt sellest, mis sind vaimustas ja rõõmustas, mõjus hoopis teise nurga alt ja tema tundis, et tema elu halvustatakse.
Näide 2: Kujutame ette olukorda, kus sa aitad oma sugulast või naabrit mingi kodutöö või remondiprojekti juures. Teete koos plaani, arutate läbi vajalikud sammud ja lepite kokku, kes mida teeb. Paari päeva pärast, kui uuesti kohtute, avastad aga, et ta on osa tööst teinud täiesti teisel viisil kui algselt kokku lepitud. Kui küsid temalt, miks ta seda niimoodi tegi või kokkuleppest kinni ei pidanud, vastab ta ärritunult, et ise sa ju andsid mõista, et sul on tema arvamusest ükskõik ja sellist koostööd tema ei vaja. Sel hetkel saab selgeks, et lihtne töökorralduslik arutelu muutus tema jaoks isiklikuks solvanguks.
Mida sellistel puhul teha? Sõltub, kui vali see plaat inimese peas on – kas ta on valmis oma automaatmõtetega tööd tegema ja mineviku valusale kogemusele otsa vaatama või mitte. Mõned on, kuid ohvriidentiteedis võib seesmine ebakindlus olla nii suur, et tema ainus enesekaitse on olla paindumatu. See tähendab, et isegi, kui asju püütakse lahti rääkida on teine ikkagi oma õiguses veendunud ja ta on sinu arvamusele justnagu “kurt” ja “pime”. Nii ongi mõnikord targem loobuda ja oma elu edasi elada, sest iga asi, mida ütled, on tema kõrvadele õigustus “sinu kuritegudele tema suhtes” või uus rünnak ja kaugemale te tegelikult ei jõua. See on ressursi raiskamine, aga kui otsustad sellise inimesega siiski proovida pead arvestama, et arutelust ja erinevate arvamuste omamisest kujuneb “ususõda”, kus õige on ainult üks arvamus – tema oma.
Ohvridentiteediga inimene pole tingimata teadlikult halvas mõttes manipuleeriv või ennasthaletsev. Ta isegi ei pruugi märgata, et iga sõna ja tegu toimib tema jaoks kui vana haava lahti kiskumine või et ta teistega manipuleerib või enesehaletsuses kinni istub.
Siin on 10 märki, mille järgi võib ära tunda, et inimene kaldub ohvrirolli:
- Pidev kurtmine ja kaebamine
Ohvrirollis inimene räägib pidevalt, kuidas elu on ebaõiglane ja tal ei lähe hästi. Tema jutust jääb mulje, et probleemid pole ei lahendatavad ega leevendatavad. Ta ei tee oma parema toimetuleku saavutamiseks ise midagi. - Lahenduste eiramine
Isegi kui pakud talle nõu või lahendusi, siis ta leiab kiiresti põhjuse, miks need tema olukorras ei tööta – justkui lahendused ei sobiks talle kunagi. See on egokaitse nimega enesehaletsuseitus. Inimene võib karjuda appi ja kui kohale tormavad ning püüavadki aidata ja lahendused on justnagu leitud, ütleb ta et tal ei ole midagi vaja. - Kõik teised on süüdi, palju konflikte
Sageli on tema jutus teised süüdi – töökaaslased, perekond, sõbrad või maailm laiemalt. Ta ei näe oma panust probleemides. Näiteks kui inimene räägib oma eelmistest tööandjatest halvasti, siis võid kindel olla, et kui ta tööle võtad, siis oled sina ühel hetkel samasugune halb tööandja. Mu hea sõber kes töötab eripedagoogina küsib oma lastelt mõnikord: “Kumba sa soovid, kas leida lahendust või kakelda, mõlemat korraga ei saa.” Siin võite eeldada, et ta soovib kakelda, lahendus või tema enese vastutus ei ole oluline. Kaklemisega ta tõestab, et tema on ohver. - “Keegi ei mõista mind” tunne
Ta usub, et keegi ei suuda tema kannatusi päriselt mõista, ja võib sageli väljendada, et tunneb end täiesti üksi oma muredes. - Passiivsus ja loobumine
Inimene ei tee tegelikult midagi oma olukorra parandamiseks, sest tema silmis pole see lihtsalt võimalik. Tal on tunne, et tal puudub täielikult kontroll. - Madal enesehinnang ja enesesüüdistamine
Kui rääkida sügavamalt, tuleb tihti välja, et ta tunneb end väärtusetuna ja usub, et ei suuda kunagi midagi muuta. - Väga negatiivne ja pessimistlik vaade
Ta keskendub pigem sellele, mis on halvasti, mitte sellele, mis võiks hästi minna. Tulevikust rääkides on tal pigem negatiivne pilt. - Empaatia otsimine ja tähelepanuvajadus
Ta võib oodata kaastunnet ja kinnitust oma raskuste kohta. Tihti tundub, et ta soovib, et teised näeksid, kui raske tal on. On kindlaks tehtud, et aju toodab enesepiinamise korral endorfiine ja annab mõnutunde. See on selgitatav, kuna meie kehale on loomulik valu korral ise mingil määral valuvaigistavaid aineid toota ja emotsionaalse valu korral aktiveeruvad ajus samas piirkonnad, mis füüsilise valu korral. Meie keha ja aju ei oska vahet teha sellel, kas valu tuleb väljast poolt või tekitame seda endale ise. - Emotsioonide kontroll puudub
Inimene usub, et ta ei saa oma tundeid muuta, kuna need on täielikult välistest sündmustest põhjustatud. Ta laseb oma tujul ja emotsioonidel end juhtida. - Kinnijäämine minevikku
Ta võib jääda minevikus aset leidnud halbade kogemuste juurde ega suuda neist lahti lasta. Minevikus juhtunu õigustab tema silmis tema praegust käitumist. Ta on see, kes kisub üles kõik vanad tülid, mis teil kunagi olnud on ja mäletab asju, mis sul ammu meelest läinud.
Kas tundsid kedagi oma lähikonnast või töökaaslastest ära? Või hoopis iseennast?
Olemas on ka teistsugune võimalus ohrviidentiteet omandada – läbi teiste inimeste peegelduste. Sildistamiseteooria ütleb, et kui inimesele pidevalt korrutada, et ta on milleski halb, siis ta hakkab seda uskuma ja ta saabki selles halvemaid tulemusi.
Üks viis selleks on lähisuhtevägivald, kus läbi vaimse vägivalla röövitakse tasapisi inimeselt ära tema päris identiteet ja talle jääbki usk, et ta on saamatu ega suuda ise toime tulla. Tugevad on need, kes sealt välja suudavad ronida, kuid see ei ole sugugi kerge. Sel teemal ma rohkem sõna ei võta, sest lähisuhtevägivald on oma olemuselt väga palju keerukam ja komplekssem asi, kui siin postituses kirjutatu ja minu repliik käib ainult selle osa kohta, kus inimese sisse kasvab läbi kellegi teise peegelduse usk, et ta ei saagi hakkama.
Teine viis on ühiskondlik ohvristamine. Üks näide sellest on woke kultuur. Algselt nii hästi alanud liikumine, mille eesmärk oli võrdsed õigused vähemuste jaoks, on läinud nii kaugele, et piiravad meie sõnavabadust. Võrdsed õigused on tore ja õige idee, aga kui see läheb kellegi pidevaks ohvri rolli surumiseks, siis sellest saab probleem. Ohvri rollis inimene ei usu, et ta suudaks midagi oma elus muuta või üldse kontrollida. Ta ei võta vastutust.
Mustanahaline podcasti juht Steven Bartlett rääkis sellest, et kui ta äri alustas, siis oli olemas fond, mis jagas raha mustanahalistele äri alustamiseks ning kirjeldas, et ta tundis end seda lugedes väga halvasti justnagu oleks ta mingit sorti kehvem liik. Ta sai mõttest aru, aga tunne ei olnud hea. Kui vähemusest saab ohvriroll ja sellest omakorda identiteet, siis võib kindel olla, et ühiskond muutub aina nõrgemaks, sest kes siis vastutuse võtab, kui kõik on ohvrid ja ootavad abi?
Woke kultuurist on alguse saanud ka sallivuse religioon, mis ei talu arvamuste paljusust ja surub kõigile peale oma tõde. Aktsepteerimisel ja nõustumisel on vahe – ma võin aktsepteerida sinu eluviisi, aga ma ei pea sellega nõus olema ja ma ei pea sama arvama. Ma võin aru saada ka sinu raskustest, aga ma ei pea kaasa haletsema, ma pigem rõõmustaks sinu edusammude üle.
Võltssallivus aga ei talu seda ja siis muudkui solvutakse ja tühistatakse neid, kes teisiti mõtlevad. Meil on vaja mõistmiseks omavahel silda luua, mitte vastanduda. Kui keegi nüüd arvab, et mis mul viga rääkida, siis teadmiseks – ka mina kuulun ühe vähemuse hulka – neurovähemuste hulka ning teen omalt poolt kõik selleks, et luua silda, mitte vastanduda. Ei ma ei arva, et tugiprogrammid peaks olematuks tegema. Väga paljud programmid, mis on suunatud kellegi parema toimetuleku saavutamiseks on üliolulised ja teisti muidu ei saakski. Aga oma silti ei tohi hakata kasutama teiste inimeste ahistamiseks ja vägivallaks nende vastu.
Mõnikord inimesi jälgides tekib mul on tahtmine valitsust paluda meie põhiseadus ringi teha, et sinna lisataks rida: “Igal ühel on õigus solvuda.” Mis on ka tõsi, aga see, et sina solvunud oled ei tähenda, et sul on õigus või sa ei eksi kunagi või et kõik teised peavad mõtlema nagu sina. Näib nagu oleks meie ühiskonnas hetkel populaarne olla ohver.
Ohvrirollist on tee välja ja see tuleb pikaajalise tööga iseendaga. Kui tundsid end ära soovid seda teekonda alustada, siis tule Praktilise psühholoogia e-kursusele. Kursus kestab üheksa kuud ja Sa saad õppida just siis, kui Sulle sobib ja seal kus Sulle sobib. Musta Reede eripakkumine kuni 29. novembrini (k.a): Saa 1220 eurot maksev kursus ainult saja euroga. Osta siit. Kursus sobib ka sõbrale kingiks. Ära jäta Eesti parimat Musta reede pakkumist kasutamata!
Lõpetuseks panen sulle ühe video väga hea looga. Esitajaks on Nightbirde, andekas noor laulja, kes suri vähki. Oma esimesel esinemisel Ameerika talendishowl ei lubanud ta end kellelgi haletsema jääda ja ütles: “Mulle on oluline, et kõik teaksid – ma olen nii palju rohkem, kui kõik need halvad asjad, mis minuga juhtunud on,” ja lisas hiljem: “Sa ei saa oodata, kuni elu ei ole enam raske enne kui sa otsustad olla õnnelik.”