Solvumine on minu jaoks alati olnud nõme emotsioon. Selline lapsik ja mõttetu ajaraisk ja ma ei saanud sellest üldse aru. Seega ei ole ma ise eriline solvuja kunagi olnud ja selleks, et mind solvata tuli inimestel tõsiselt vaeva näha. Kuid ühes sellises eluperioodis, kus ma olin ise üsna hellas kohas, sai minust supersolvuja – ma solvusin iga tühisema asja peale. Niisugune asjaolu hämmastas mind ja nagu ikka – ma kasutan sellised olukorrad ära, et neid lähemalt uurida.
Solvumine ja viha on vennad ühes oma sarnasuste ja samas suurte erinevustega. Viha ei ole iseseisev emotsioon, see on alati kate millelegi – häbile, hirmule, alaväärsusele jne. Viha on antud selleks, et me suudaksime end ohu olukorras kaitsta. Viha on normaalne ja loomulik ja seda ei tohiks kuidagi alla suruda vaid seda tuleks püüda iseendas mõista ning uurida, kas vihastamiseks oli ikka põhjust. Ka solvumine on normaalne tunne ja ega ta ei ole iseenesest halb. Probleemiks muutub see aga siis, kui solvutakse nii kergelt, et see hakkab sinu suhteid ja ümber olevaid inimesi väga tugevalt mõjutama.
Solvumine on samasugune – ka tema ei ole iseseisev emotsioon nagu rõõm või kurbus. Solvumine on viha väikevend aga see on segu vihast ja kurbusest. Kui viha on aktiivne ja ekstravertne kuju vajades esinemiseks seltskonda ning tekitades enda ümber palju lärmi ja mäsu, siis solvumine on introvert, kes pigem poeb rahvasumma eest peitu ja elab kõik omaette läbi. Tunnetetorm on mõlemas, ühel on see nähtav, teisel mitte. Kui solvumisel on vaja end välja elada, siis käib see vaiksel ja varjatud moel.
Kui viha on aktiivne ja ekstravertne kuju vajades esinemiseks seltskonda ning tekitades enda ümber palju lärmi ja mäsu, siis solvumine on introvert, kes pigem poeb rahvasumma eest peitu ja elab kõik omaette läbi.
Üldistatult näib mulle, et viha on küps tunne (viha väljaelamise viisidest ja küpsusest räägin mõni teine kord), solvumine ei ole. Miks? Solvumises on agressiivsus nagu vihaski, kuid kui viha on aktiivne, siis solvumine on passiivne ja passiivne viha võrdub….? Passiivne agressioon. Passiivne agressioon on egokaitse, mis on omane 1-3 aastaste laste egotasandile. Selles vanuses lastel hakkavad tekkima esimesed passiivse agressiivsuse märgid, mis lapse küpsuse kasvades peaksid jääma selja taha.
Solvumisel on mitu palet
Kui ma Facebookis üleskutse tegin, et inimesed solvumisest räägiksid, siis mulle tuli palju erinevaid emotsioone ja olukordade kirjeldusi. Nii mõnestki neist paistis välja veel üks tunne – kibedus. Solvumises on alati ka pisut kibedust ja üks nelja lapse ema kirjutas selle kohta väga hästi: “Püüan õpetada oma lapsi mõistma, et mitte kõik solvangud ei ole sihilikud, või nii mõeldud ja enamasti on solvagu langemise koha peal juba veritsev haav. Kui see üles leida ja seda lapsega koos ravitseda, siis valu väheneb ja järgmisel korral sama torge enam ei kipita.”
Veel toodi välja huvitav mõte, et solvumine on tegelikult pettumus tulevikulootusest, mida ei juhtunud, seda nii töö – kui eraelus ehk et miski või keegi ei vastanud meie ootustele. Jäin selle üle mõttesse ja ei saa vähem nõus olla – see tõesti on nii ja siin pole teha muud, kui kohandada oma ootusi.
Kirjeldati ka olukordi, kus solvumine tekkis usalduse kaotuse tõttu näiteks siis, kui on valetatud või pole peetud lubatustest kinni. Mitmed mainisid, et neil on raske solvumist vältida ka siis, kui nad teavad, et teine inimene ei mõelnud midagi halba, sest ebakindlus ja alaväärsustunne on iseeneses nii suur.
Valdavalt usuti, et solvuda saab vaid selle inimese peale, kes on kallis või olukorra peale, mis on tähtis, kuid oli ka teistsuguseid näited. Näiteks üks kus kirjeldati situatsiooni tänaval – sõnavahetust võõraga, kus solvumine tekkis võõra ütlemisest inimese välimuse kohta, mis oli selle inimese jaoks niigi hell teema.
Pidev solvumine, kui inimene ei ole tegelikult solvuja olnud, võib olla ka märk stressist, ebapiisavast unest või depressioonist.
Pidev solvumine, kui inimene ei ole tegelikult solvuja olnud, võib olla ka märk stressist, ebapiisavast unest või depressioonist.
Margus Vaher on oma raamatus “Miks mehed sellised on?” rääkinud sellest, mida mehed mõtlevad, kui naine mossitab. Õigemini on ta kirjeldanud seda, mida mehed EI MÕTLE. Toon siinkohal autori loal selle lõigu: “
Mm, kui seksikas mu naine kodust Jüriöö ülestõusu õhutava porikärbsena on. Ma olen ikka selline mölakas, et ma ta solvuma panin. Tahaks täiega ta juurde minna ja vabandust paluda selle eest, mida ma ei mõista. Tahaks heaks teha selle, mis teda häirib ja mis ta mossitama paneb, sest see on kindlasti minu süü! Mulle meeldib see, kui ma küsin, mis viga on, ja siis pärast mõningast vaikust, nõudega kolistamist ja tolmuimejaga maja kraamimist sama vaikselt kui märulistaar ütleb ta mulle: “Ah, ei midagi!” Mmm, iga kord, kui mu naine käitub nii, nagu ma oleks ta parima sõbrannaga maganud, kuigi unustasin ainult poest piima tuua või sõin öösel ta viimase lemmikküpsise ära, tunnen ma, et tema tuumareaktsioon on sajaga põhjendatud ja ma olen ikka väga halb mees. Ma ei vääri teda, sest ma peaksin ilma tema selgitusetagi lugema ta mõtteid või lihtsalt ära arvama, mis võis tema negatiivse reaktsiooni tekitada.”
Mina nimetan seda partneri rappimiseks. Mida muud ta on, sest kogu solvumise eesmärk on ju teha teisele selgeks, et too on paha, valesti, mõistmatu, mühakas või mis iganes kellegi peast siis läbi käib. Sellisel viisil oma solvumise välja elamine alavääristab teist inimest. See on nagu ülekanne – solvuja kannab oma alaväärsuse tunded teisele üle, et teine tunneks end samamoodi.
Kui paarisuhe kõrvale jätta, siis ma usun, et kõik need mõtted, mida Margus Vaher oma raamatus kirjeldab, käivad tegelikult ka kõigi teiste kohta, soost sõltumata. Solvumine tekitab vastuseisu, tüli, sõja. Solvumine ei too soovitud tulemust – keegi ei hakka solvujat tema käitumise tõttu rohkem austama, hindama või armastama. Vastupidi. Kergesti solvujad loovad enda ümber hirmu õhkkonna, kus kõik tema ümber tunnevad end ebamugavalt ja ei tea, mida järgmiseks võib ootada, kuidas istuda, astuda või üldse olla.
Solvumine ei too soovitud tulemust – keegi ei hakka solvujat tema käitumise tõttu rohkem austama, hindama või armastama. Vastupidi. Kergesti solvujad loovad enda ümber hirmu õhkkonna, kus kõik tema ümber tunnevad end ebamugavalt ja ei tea, mida järgmiseks võib ootada, kuidas istuda, astuda või üldse olla.
Mida siis teha, et vähem solvuda või üldse mitte?
1. Solvuda või mitte solvuda on valdavalt otsus. Enne igat emotsiooni on meie peas ja tundmustes hetk vaikust, kus inimesel on võimalik otsustad oma reaktsioon. Seda vaikust kuulatama jäädes saad ise otsustada, mida tunda ja mida mitte tunda. Mõnikord näib mõni asi käivat nii automaatselt, et reaktsioon saabub enne mõistust. Siin on abiks oma automaatmõtetega tegelemine – nende märkamine ja vaidlustamine.
2. Oma solvumise tagamaadest arusaamiseks on vaja vaadata endasse. Kui viha eesmärk on kaitsta piire, mida on vihastaja arvates ületatud, siis solvumise soov on olla märgatud, armastatud, vajatud. Seega on solvumise all valdavalt mingi alaväärsus, mingi varasemast elust täitmata jäänud vajadus. Milline? Uuri järele ning vajadusel otsi abi psühholoogilt.
3. Harjuta enesekehtestamist ja räägi. Teised inimesed ei ole mõtete lugejad ja ei pruugi isegi mitte teada, mis sind haavas, samuti ei oska nad su soove silmist lugeda seega on neil keeruline sinu ootustele vastata, kui sa ise ei ütle, mida sa vajad.
4. Kaalu seda, et teine inimene ei mõelnudki nii nagu sulle tundus – küsi üle, mida ta oma teo või sõnaga öelda tahtis.
5. Mõtle järele, kas su elus on hetkel ehk liiga vähe und, liiga palju stressi või on depressioon vaikselt ligi hiilimas.
6. Õpi ja loe manipulatsioonidest, sest solvumine on üks neid emotsioone, mis sageli toob endaga kaasa ka manipulatsioonid. Usun, et kui sa ei ole just empaatiavõimetu, siis sa tegelikult ei taha teisele halba teha ja tõenäoliselt sa isegi ei tea, milliseid manipulatsioonivõtteid sa kasutada või et sa üldse kasutad. Oma manipulatsioonides selguse saamine aitab vähendada ka solvumist, sest õpetab oma soove ja vajadusi küpsemal viisil edasi andma.
Solvumisse tuleks suhtuda kui sõpra, kes annab võimaluse saada teada oma nõrkustest ja kompleksidest, nendega tegeleda, õppida ja saada seeläbi küpsemaks inimeseks.