Olen Kadi Urbas, kogemuskoolitaja. Sündinud üsna kummalisel ajal – siis, kui justnagu oli nõukogude aeg, aga inimeste südametes puhusid ammu uued tuuled ehk siis seal 80. alguses.
Iseennast kirjeldada on mulle keeruline ülesanne, seega võtan sõbrad appi. Nemad kirjeldavad mind inimesena, kes on täis paradokse. Ühelt poolt olen ma väga pragmaatiline, hea analüüsivõimega ja keegi, kes oskab alati midagi öelda, kui häda käes ja kelle juurde võib minna ka siis, kui on enesetapu mõtted peas kuna ma ei kohku. Arutlen rahulikult, kuulan ära, sest suudan olukordi vaadelda ka ilma emotsioonideta – ainult faktidena, kuid ometi koos empaatiaga.
Mulle on väikesest peale meeldinud inimesi jälgida ja mõtiskleda, miks üks või teine nii käitub või kuidas toimivad inimeste suhted, millisel moel avalduvad meie mõjud üksteisele. Ka oma koolitusel räägin lisaks teoreetilistele teadmistele palju näiteid elust endast, iseenda ja teiste kogemustest.
Nii olen ma uurinud väga pragmaatilisel moel lisaks inimsuhetele ja vastastikmõjudele ka tundeid ja emotsioone – nii teiste kui ka iseenda omi. Kasutangi oma tundeid ja kogemusi prepareerimiseks selleks, et Sina saaksid neist õppida – kui mul tekib mingi emotsioon, siis ma jälgin iseenda mõttemalle, tunde detailsust, seda, millest see koosneb jne ning annan selle koolitustel edasi ühes teaduslike allikate ja uurimuste tulemustega.
Teisalt olen ma täielik lillelaps, kes armastab lõhnu, värve ja looduse ilu. Mulle meeldib jälgida kastepiiskade tegutsemist hommikusel rohul ja kõrtepõllul lesides ei tüdine ma pilveloomade vaatamisest vist iialgi. Udu räägib mulle salapärast ja öine augustikuu taevas äratab minust tohutut imetlust, millest ma ühelgi aastal ei soovi ilma jääda.
Ma vajan vaheldust, seega mulle sobib meie kliima, kus on neli aastaaega. Teisiti ei kujutaks ettegi. Kevadel, kui sulaveed vallutavad looduse, hiilin ma kuskile võpsikusse, et vaadata, kuidas mõni väikene ojakene endale teed rajab, mõnikord aitan kaasa ka. Suvel pole mulle üldse kummaline peale vihma koos oma lastega porilombis hüpata, nii et vett lendab kahte lehte. Sügisel naudin vahtrapuude all lehtedes sahistamist. Talvel, kui lund sajab, püüan ma kindale kõige suuremaid lumehelbeid. Lisaks suudan ma ühe päeva jooksul üsna suure intensiivsusega läbi elada kogu inimtunnete ja emotsioonide spektri. Võin teise inimesega tuliselt vaielda, nutta ilusate soojade žestide peale, südamest naerda kellegi naljade üle või olla millegi pärast südamepõhjani õnnetu.
Vahelduvuse vajaduse tõttu on minust tööalaselt saanud Hunt Kriimsilm – koolitused, kodulehtede valmistamine, tõlkimine, kirjutamine, turundus ja veel mõni asi. Mõistagi ei tee ma neid kõiki korraga, ikka vaheldumisi või hea küll – mõnda eri asja ka korraga… Koolis õpin ma hispaania keelt ja kultuuri ning teise erialana psühholoogia ühe haru ehk inimeseõpetuse suunal. Kuigi need kaks on pealtnäha väga erinevad ühendab neid see, et keeles ja kultuuris on peidus inimpsüühika erinevad vormid.
Ma armastan inimesi, aga täpselt sama palju armastan ma ka üksi, iseendaga olemist. Iga inimene, kes minu juurde koolitusele tuleb, on minu jaoks nagu liblikas, kes mu seelikus kasvab, läbides kõik liblikaks saamise faasid ja lõpuks mu peopesadelt lendu tõuseb. Koolitusele tuleb ta mõtestamise ja otsimise faasis, ehk veel liblika munana ja röövik saab temast siis, kui ta hakkab koolituse jooksul tegema esimesi samme muutuste suunas. Nukkumine on küpsemise protsess, kus luuakse seoseid, teadmised kinnistuvad ja ollakse valmis neid praktikas kasutama, sealt edasi polegi muud, kui oma imeliusaks küpsenud tiivad välja sirutada ja lennata.
Iga kord, kui ühel neist on aeg iseseisvalt lennata ja kõrgusi vallutada, tuleb uus asemel ja protsess algab otsast. Sellepärast ongi mu logol liblikatest seelikuga kuninganna Elulaegas. Temast saad rohkem lugeda allpool.
Mis ma ise endast arvan? Arvan, et tee iseendani võib olla pikk, konarlik ja ülesmäge ent ometi on see tee tippu ja ma olen sinna teel. Kas kunagi ka mäkke jõudsin, saan otsustada oma eluõhtul. Sinnamaani on päevad täis imesid, mõnikord ka valusaid kukkumisi, sündi ja surma ning kõike, mis jääb selle vahele.
Liblikaks kasvamine on sümbol kõigest, mida ma teen ja kust ei puudu otsimise ja mõtestamise faas (muna); esimesed sammud ja katsetamine (röövik); küpsemine, asjade uuesti üle vaatamine, muudatused ja kinnistamine (nukkumine); rõõm, et elab, hingab, toimib ja praktiseerib ehk õppijast või millestki mille loomises ma osa olin, on saanud liblikas – aeg on tõusta lendu!
Kes on Elulaegas?
Logol olev Elulaegas on kuninganna, kelle seelikus küpsevad liblikad. Iga kord kui üks tõuseb lendu, tekib sinna uus. Isegi, kui tuul puhub juustes ja on keerulisemad situatsioonid – Elulaegas ei kohku ega satu paanikasse. Ta jääb rahulikuks ja leiab lahenduse, et mitte ükski liblikas ei saaks viga ega muljutud.
Kuningannalikkus tähendab minu jaoks südametarkust. See on oskus näha asju teise inimese vaatenurgast ja lahendustele keskendumine ning püsimajäämine ka siis, kui kõik ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistis. Kuningannaks olemine on armastus, andestus ja teadmine, et igaüks meist teeb iga päev oma parima. See on inimhingede valitsemine mitte võimu, vaid teiste teenimise tähenduses.
Minul ja logol oleval kuningannal on palju ühist, kuid nii mõnegi asja suunas, mis temal juba on, mina alles püüdlen.