Miks unistused ei täitu? Vastus võib peituda ohvrimentaliteedis

Ohvrirolli kinnijäämine võib olla väga tõsine probleem, sest mõjutab inimese toimetulekuoskusi ja suutlikust oma eluga iseseisvalt hakkama saada või saavutada eesmärke, millest ta unistab. Kui kellegi elu on kaos ja miski ei näi laabuvat, siis võib põhjus olla just selles, et tal on ohvrimentaliteet. Ma nimetaksin seda vaesuse mõtteviisiks, kus kas ei eksisteeri üldse või on väga vähe häid asju. Inimene ei usu oma suutlikkusse oma elus midagi muuta, iseendasse või oma võimetesse, vaid ootab, et keegi teine teeks tema elu korda. Säärane mõttevaesus ei soosi inimesi leidma ise lahendusi või enda elu eest vastutama, ta valib jääda oma kannatustesse.

See ei ole ainult indiviidi probleem. Sõltuvalt ohvriidentiteedi väljendumise tugevusest võib sellest ühel hetkel saada ka ühiskonna probleem, mis koormab sotsiaalsüsteemi. Kui sellised inimesed grupeeruvad siis võib see õõnestada sõnavabadust või soovib piirata kellegi teise õigusi eksisteerida nagu tema seda teeb; püüab suunata valitsust mikromanageerimisele, mis tähendab, et kui too allub survele, jäävad tal oma päris ülesanded täitmata; tühistab kellegi töö või karjääri nii, et elu saab rikutud jne jne.

Eelmises blogipostis rääkisime ohvriidentiteedist lühidalt ja üldisemalt (vaata eelnevat postitust siin), seekord tahaksin minna süvitsi ja vaadelda seda teemat pisut detailsemalt ning rääkida ka sellest, mida igaüks teha saab, et aidata iseennast välja või kuidas toetada lähedast, kellel säärane probleem on.

Kui peale selle postituse lugemist tunned, et vajad veel rohkem teadmisi või abi, siis tule e-kursusele “Praktiline psühholoogia”. Kursusel toimub põhjalik eneseanalüüs ja saad tööriistad tasakaalukama elu saavutamiseks nii töös kui eraelus. Kuni 29. novembrini on Musta Reede eripakkumine – saad 1220 eurot maksva 9-kuuline kursus vaid 100 euro eest!  Osta siit.

Kuidas ohvriidentiteet tekib?

Ohvriidentiteedi tekkimiseks võib olla 3 põhjust. Need võivad esineda koos või eraldi.

1. (Lapsepõlve) traumad, kuhu jäädakse kinni, läbielamata lein – aeg-ajalt on normaalne end ohvrina tunda, see on tüüpiline reaktsioon leinale kus me küsime “miks mina, miks nii, miks praegu?”. Me kogeme leina iga päev, lein ei ole ainult surmaga seonduv protsess. Leina kogeme ka siis, kui peame ära viskama mingi oma lemmikeseme. Sellisel juhul läbime me leina 5 faasi kiiremini, kui lähedase surma korral. Probleem tekib siis, kui sellega ei tegeleta, jäädakse sinna kinni

2. Teiste peegeldused – meie mina-pilt tekib teiste inimeste peegeldusest. Kui teised pidevalt haletsevad: “Oh Sina vane väiksekene”, “Oi, Sul on ikka nii raske” jne, siis pika peale hakkab see muutuma inimese identiteedi osaks kuni saabki tema identiteediks. Toon näite ühest sõbrast, ütleme, et ta nimi on Siiri. Tema ema jäi tööõnnetuse tõttu ratastooli, kui ta oli seitse, ema kasvatas teda üksi. Edasi sai Siirist oma ema eest hoolitseja ja vanemlikustatud laps. Ma ei ole kindel, aga kuuldu järgi usun, et ka tema ema istus seal ohrvimentaliteedis kinni, mistõttu sai Siirist oma emale ema. Hullemini hakati teda haletsema siis, kui ta kaotas oma vanemad, Siiri oli siis 15. Vanemlikustatud lapsena oli tal tähelepanu ja armastust väga puudu ning ta avastas, et kui ta täiskasvanutele oma kurba lugu räägib, siis inimesed pööravad talle tähelepanu ja ta saab seda, mida ta hing nii väga igatses. Kuna ta ei olnud lapsepõlvekodus tundnud imetlust ja armastust, siis ta pidas haletsust armastuseks. Ta õppis, et õpitud abitus toob talle armastuse.

Siit lähtub, et kui kellelgi juhtub midagi halba, ära haletse. Ole empaatiline, kuula, ole olemas ja küsi, mida ta vajab. Imetle hoopis tema tugevusi, uuri, mida ta planeerib edasi teha, tõsta teda üles, lihtsalt kuula teda, peegelda talle ta tundeid, näita, et mõistad. Meenuta talle, et juhtum ei defineeri teda, aga ära ütle “aeg parandab kõik haavad”. Kui oled sügavas leinas, siis see ei ole asi, mida kuulda tahaks, see on teise inimese tunnete tühistamine. Aktsepteeri ta tundeid nii nagu need on, aga ära kinnita talle, et miski ei muutu või et ta ei saagi oma eluga edasi minna ja kõik on puhas pupu.

3. Sotsiaalne ohvristamine – woke kultuur, mille järgi mingisse vähemusse kuulumine teeb inimesest automaatselt ohvri. Ma kuulun neurovähemusse – olen autist ja mul on ATH aga ma ei tunne end sellepärast ohvrina, kuigi sageli minusse suhtutakse nii. Samas on ka Eestis olemas liikumised, mis seda väljendavad. Ma ei ole nendega nõus – kuigi autismil ja ATH annab ellu mitmeid piiranguid ja raskusi toimetulekul, on neil ka väga palju eeliseid ja pigem tuleks püüda leida strateegiad, kuidas toimetulekut suurendada, teha ise midagi selleks nind püüda tuua välja kõik tugevused, mida mitteneurotüüpne aju annab.

Kuidas ära tunda?

Toon sulle ära 20 erinevat märki,  mis võivad esineda, kui kellelgi on ohvriks olemine identiteediks saanud. Meeles tuleb pidada seda, et inimesed ei ole joonlauaga mõõdetavad – me kõik oleme väga erinevad. Seega ei saa me kindlalt väita, et kõigil esinevad kõik allolevad asjad, need võivad esineda, aga ei pruugi. Kõik sõltub inimesest ja sellest, kui tugevalt on tal ohvriidentiteet väljendunud ja kui palju on tal sisemisi valupunkte. NB! Rõhutan ka siin, et ma ei räägi inimestest, kellel on sarnased sümptomid, aga teised põhjused: depressioon, bipolaarne meeleoluhäire, ATH on ajukeemiahäired, mis mõjutavad oluliselt inimese suutlikkust enesega toime tulla või olla järjepidevad. Samuti on päris probleemid ka neil, kellel on autism või mis iganes muu diagnoos. Nende võime ühiskonna ootustele vastata võib olla oluliselt häiritud ja mitte sellepärast, et nad on ohvrirollis vaid nii ongi – nende keha ja aju toimivad teistmoodi, on erinevad teistest. Küll aga võib juhtuda, et inimesene tajub end oma diagnoosi tõttu ohvrina ning sellest saab vabandus isegi mitte üritada midagi enda heaks ise ära teha või siis käituda teistega ebaviisakalt. Kuidas neil vahet teha? Teistel ongi keeruline, aga me kõik saame vaadata enda sisse ja mõelda, kuidas asjad tegelikult on: kas päriselt ka ei saa? Mitte midagi kohe üldse ei saa? Või midagi ikkagi saab?

1. Teised on süüdi – inimene ei võta vastutust, kõigis tema hädades on süüdi teised: partner, vanemad, tööandja, riik. Tema ei vastuta. Kui sellise inimese tööle võtad, siis kuula, mida ta räägib oma eelmistest tööandjatest. Kui ta tunneb, et tööandjad on halvad ja teda ei hinnatud piisavalt, siis võid kindel olla, et sina oled selles nimistus järgmine.Ma olen ühe Facebooki kogukonna grupi admin ja vahepeal tuli meil järjest postitusi teemal, kuidas kohalikud joodikud endale värskelt ehitatud bussipeatuses pummeldamise koha on teinud ja vald peaks midagi ette võtma. Lisaks ei olnud need konstruktiivsed postitused vaid ebaviisakas tärne sisaldavad keelekasutus ja mõnitavad pidlid. Mida see näitab? Seda, et inimesed ei võta vastutust, neil puudub igasugune kodanikuks olemise tunne või arusaam, et nad ise on ka riik ja vastutavad. Nad ei ole isegi nii palju vaevunud vastutust võtma, et mõista, kuidas riik toimib ning mis kuulub kelle pädevusse. Avalikus kohas alkoholi tarbimine on seadusega keelatud – kui näed ja ise ei julge neile midagi ütlema minna (ja vahel on see oma turvalisuse kaalutlustel arukas), kutsu politsei, mitte ära oota, et kõik teised peavad midagi tegema.
2. Talle tehakse alati liiga – ohvrimentaliteedis on palju filtreid, mis moonutavad olukordi ja sõnumeid. Me ei reageeri mitte olukorrale vaid sellele, mis tõlgenduse me sellele olukorrale anname.
3. Ei talu konstruktiivset kriitikat – igasugune tagasiside andmine võib päädida konfliktiga, sest ta võtab kõike väga isiklikult, rünnakuna tema isiku vastu. Näide töökeskkonnast: juht annab alluvale tagasisidet, et töötaja paneb laos harktõstukile liiga raskeid koormaid, mis ületab lubatud piiri ning põhjendas, et kui sellele panna suurem kaal, siis võib tuua kaasa õnnetuse ja rikub tööohutusnõudeid. Järgmisel korral vesteldes ütles alluv talle mingi teise vestluse käigus, kus arutleti hoopis muid küsimusi: “No ma tean, sa juba eelmine kord ütlesid, et ma olen lausidioot!” Näide peresuhetest: Naine ja mees hakkavad minema romantilisele õhtusöögile, on nende pulma-aastapäev. Naine on end valmis sättinud ja keerutab ennast viimast korda peegli ees, et näha, kas kõik on ikka nagu peab. Mees vaatab teda poolkahtleval pilgul ja küsib: “See on Sul kena kleit, aga kas Sa võiksid panna selle teise, selle sinise, mis mulle nii väga meeldib? Seesama, milles ma Sind esimest korda nägin? See, mis Sul praegu on, toob Su figuuri väga välja, aga see sinine annab rohkem salapära ja mulle meeldiks Sind täna kogeda samasuguse mõistatusena nagu Sa olid siis.” Naine solvub ja läheb kleiti vahetama. Ta istub terve õhtu lauas mossitavana ning kui mees küsib, miks, vastab naine: “Muidugi ma olen solvunud! Sa ütlesid mulle, et ma olen paks ja kole ja Sa tahaksid uut naist, keda Sa veel ei tunne! Mis rõõmu mul siin enam on?”See näitab, et inimese peas on mingi korduv plaat. Vaata ka end “plaadid” üle – mis su peas toimub, kui keegi sulle tagasisidet annab? Mis on automaatmõte, mis peast läbi käib? Siit edasi saad vaadata üle oma haigetsaamise minevikust, kuhu oled kinni jäänud. Kui sind sõimati paksuks ja koledaks, siis kuuledki igal pool seda, kuidas sa oled paks ja kole isegi siis, kui teine soovib olla üliromantiline ning minna korraks tagasii sellesse imelisse hetke, kus ta Sind kohtas ja Sa ta jalust nõrgaks võtsid. Või kui sind on pidevalt lapsena idoodiks nimetatud, siis iga asi, mida sa teed ja mis ei leia vastuvõttu tähendab sinu jaoks, et sa oled idioot.
4. Keeldub abist, kuigi ise justnagu küsib seda, lahenduste eiramine – ta leiab alati 10 põhjust, miks midagi ei saa teha. Kui need 10 ümber lükata, siis ta jääb mõtlema ja leiutab 11. põhjuse. Olen kogenud, kuidas sellepärast saab isegi tülli minna, kui oleme leidnud inimesele lahenduse, mida ta küsis. Näide: üks tuttav oli pidevas rahahädas ja ei suutnud töökohti pidada, aga talle meeldis väga loomadega tegeleda, aitas tihti sõpru, kes läksid reisile, võttes nende koerad enda juurde. Ta mõtles, et ta võiks sellest teenuse teha, kuid selleks on vaja veebilehte ja ta ei oska ise sotsiaalmeediat hallata. Pakkusin talle, et kui see tõesti tedajärjele aitab, ma teen ja tasu ei küsi. Kui kõik oli valmis ja ta oleks saanud tööga pihta hakata sain kirja: “Sa rikkusid minu jaoks mu hobi! Tegid sellest mulle kohustuse ja ma ei taha enam mitte kunagi mitte kellegi koera hoida või ühtegi looma näha ka!” Näide 2. Ühe tuttava elu oli väga võsas, tal polnud ei tööd ega elamist ja ta psüühiline tervis oli väga läbi. Ta vajas mingit kohta, kus pisut saaks taastuda. Leidsin talle sellise koha, kus tal lubati elada, prii söök ja vastutasuks paluti tal mõnikord majapidamises aidata.  Käis vaatamas ja kui kõik oli juba peaaegu kokku lepitud, siis sain talt kirja: “Mina sinna ei lähe, ütle neile, et kui nad endale sulast otsivad, siis otsigu mujal, mina kellelegi orjaks ei hakka!”
5. Haletsuse otsimine – vaata, kui raske mul on, aita mind. Ta otsib kinnitust oma ohvristaatusele. Neist saavad psühholoogide juures jah-aga kliendid, kellel pole soov midagi muuta vaid ainult halamas käia.
6. Pidev asjade edasi lükkamine – ma teen homme, täna ma ei saa, sest …. (ja siis kõik need 11 + põhjust)
7. Üleolekutunne – alaväärsuses on raske elada, mistõttu võib alaväärsusest saada üleväärsus, sest inimese psüühikal on vaja end kaitsta. Võib tekkida teistest parem olemise tunne: “ma olen kõige targem ruumis”, “ma olen parem kui teie,” “mina tean, kuidas elu käib, sa elad valesti”, “mina olen normatiivne inimene”. Ja kui teised ei ela tema nõuannete järgi, ta vihastab, solvub, võib isegi suhted katkestada või sind solvata.
8. Üksildus, keegi ei mõista mind – tal on tunne, et ta on kogu maailmas üksi, keegi ei saa aru, kui raske tal on. Kui hakata rääkima, et näed seda ja teist sa ju suudad, siis saadki vastuseks: “Sa ei saa ikka üldse aru, kui raske mul on!” või “See ei ole nii lihtne!”
9. Pidev virisemine, kurtmine ja kaebamine ehk määg-soig-nutt&hala – kõik on pidevalt pahasti, võin esineda ka palju tagarääkimist, teiste halvustamist. Ohvrirollis inimene räägib pidevalt, kuidas elu on ebaõiglane ja tal ei lähe hästi. Tema jutust jääb mulje, et probleemid pole ei lahendatavad ega leevendatavad. Ta ei tee oma parema toimetuleku saavutamiseks ise midagi. Virisemisel võib olla ka muid põhjusi – pikajaline väsimus ja tööstress, magamata öö, nälg. Alati tasub kontrollida, kas oled maganud, söönud, puhanud. Minul alustab vinguviiulite orkester mängu siis, kui ma ei ole korralikult magada saanud. Siis on aeg teha üks lõunauinak või lisapuhkepäev.
10. Väga negatiivne ja pessimistlik vaade – ta keskendub pigem sellele, mis on halvasti, mitte sellele, mis võiks hästi minna. Tulevikust rääkides on tal pigem negatiivne pilt. Ta ei näe võimalusi ja seda, mis tal on, ta näeb seda, mida tal ei ole. Kui selline inimene elab lossis, siis võib talle endiselt tunduda, et ta elab hurstikus.
11. Enesekaristamine ja enesehaletsuspeod – on kindlaks tehtud, et aju toodab enesepiinamise korral endorfiine ja annab mõnutunde. See on selgitatav, kuna meie kehale on loomulik valu korral ise mingil määral valuvaigistavaid aineid toota ja emotsionaalse valu korral aktiveeruvad ajus samas piirkonnad, mis füüsilise valu korral. Kuna meie keha ja aju ei oska vahet teha sellel, kas valu tuleb väljastpoolt või tekitame seda endale ise ja emotsionaalne valu pakub teatavat naudingut, siis inimesed valivad kannatuse. Osadele on just seetõttu kannatada lihtsam kui tegutseda ja oma elus midagi paremaks muuta. Kannatamine ei eelda mõtlemist, pingutust, vastutust, mugavustoonist väljumist ega ka võitlemist hirmuga “kas ma saan selle uue asjaga hakkama?”. Midagi uut õppida ka ei ole vaja.
12. Emotsioonide kontroll puudub, draamameistrid – inimene usub, et ta ei saa oma tundeid muuta, kuna need on täielikult välistest sündmustest põhjustatud. Ta laseb oma tujul ja emotsioonidel end juhtida. Iga asi on metsik draama ja maailmalõpp ning ühe teema leierdamine ja nendes emotsioonides elamine võib kesta päevi. Võib olla palju süütundeid ja häbi. NB! Siin me ei räägi depressioonist või teistest meeleoluhäiretest. Depressioon, bipolaarne meeleoluhäire, ärevushäire jt haigused on päris asjad. Need on ajukeemia töö häired nõnda nagu diabeedikutel on häiritud insuliini normaalne tootmine. Jah, ohvrirolliga võivad need asjad lõpuks kaasneda, kuid see tähendab, et inimene peaks astuma samme, et saada ravi. Kui ohvriroll on väga tugevalt kinnistunud, siis enamasti nad seda ei tee.
13. Kinnijäämine minevikku – ta võib jääda minevikus aset leidnud halbade kogemuste juurde ega suuda neist lahti lasta. Minevikus juhtunu õigustab tema silmis tema praegust käitumist. Ta on see, kes kisub üles kõik vanad tülid, mis teil kunagi olnud on ja mäletab asju, mis sul ammu meelest läinud. Vägivaldses suhtes vabandab oma vägivalda minevikusündmustega – no mul oli raske lapsepõlv. Palju on ülekandeid – ta kohtleb igat uut inimest nagu inimesi minevikust. Vaata ülekande tähendust allpool mõistete seletuse all.
14. Konfliktilahendamise oskused on vähesed või puudulikud – temaga midagi lahti rääkida on raske, sest tema jaoks on iga konflikt isiklik rünnak tema vastu. Eriarvamustest võib kujuneda “ususõda”, kus sulle heidetakse ette kõike, mida sa ise teed (mis on kolmeaastase tase: “Aga vaata, sina!”), käib sildistamine, solvamine, halvustamine, palju manipulatsioone: “Kui sa mind päriselt tunneksid/armastaksid/minust hooliksid/mind mõistaksid jne siis sa ei räägiks nii”, “kõigist inimestest oled sina küll viimane inimene, kellest ma sellist asja oleks osanud arvata!”
15. Tema elus on palju probleeme – tal võib olla suhtesõltuvus, kaassõltuvus ja need toovad endaga kaasa komplekti asju, mis tema elu mõjutavad. Pidevad probleemid suhetes, tööl, finantsides, raskused eluga toimetulekul. Iga ohvrirollis elaja ei pruugi olla kaassõltlane või suhtesõltlane, küll aga on igas kaassõltlases ja suhtesõltlases tükike ohvrimentaliteeti. Suhte- ja kaassõltuvusest olen eelnevates postitustes juba räägitud, seega üle ei korda.
16. Elu ja teised inimesed on talle võlgu – tal on tema meelest palju õiguseid, õigus saada midagi elult, teistelt ja enamasti ilma ise pingutamata. Näiteks õigus kritiseerida kõiki, õigus käituda teistega ebaviisakalt või ülbelt, õigus teha talle antud tööülesandeid sootuks teisiti kui palutud oli või jätta üldse tegemata, võtta laene ja mitte tagasi maksta, õigus kulutada raha, mida tal ei ole, õigus mitte töötada vaid hoopis näiteks varastada või nõuda oma lastelt enda ülalpidamist, õigus solvata öeldes, et ta on lihtsalt otsekohene aga teised temaga nii käituda ei tohi.
17. Must-valge mõtlemine – asjad on kas ainult head või ainult halvad, kaks korraga ühes isikus/asjas eksisteerida ei saa. Nii ongi – kui sa talle meeldid, siis ta tõstab sind taevasse, kui vea teed, siis sa ei kuku tema silmis mitte maa peale vaid põrgusse.
18. Liigne alandlikkus ja vabandamine – kui inimen vabandab iga asja peale, siis võib see olla märk ülisuurest alaväärsusest ja kannab endas sõnumit “palun ärge kõvasti lööge!”. Ta annab kõiges järgi, laseb oma piiridest üle sõita, ei seisa enda eest.
19. Impulsiivsus – tal on segamini asjad mida ta tahab ja mida ta vajab. Inimene vajab toitu ja sooja tuba, aga võib elada ilma 70 tollise telerita. Tema ostab teleri ja jätab üüri maksmata. Saates “Kodutunne” oli selliseid näiteid palju. Ta lihtsalt ei suuda oma impulsse ja tahtmisi ohjeldada, ta on nagu väikene laps täiskasvanu kehas. Lisaks ta leiab, et kuna tal on nii raske, siis peab endale aeg-ajalt midagi head lubama ja siis võtab sms-laenu, et mingit mõtetu träni hulludel päevadel kokku osta.
20. Kas kõik või mitte midagi! – tegemistes ja ettevõtmistes on kas-kõik-või-mitte-midagi mõtlemine. Vot kui asja nii ei saa, siis ei teegi! Karjääriredelil samm-sammu haaval üles ronimine ei tule mõttessegi – tema ei ole see, kes alustaks nõudepesija ametikohast ja liiguks tippu välja. Ta tahab oma igatsetud poistiooni kohe saada! Siin on ilmselt tegemist ka põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, mis üleväärsuskompleksist tekib.

Millised on tagajärjed?

Ohvriks olemine võtab ära inimese jõu ja tema võimekuse näha olemasolevaid ressursse. Ohvriidentiteedis esile tulla ükski tema hea oskus või suutlikkus toime tulla, sest puudub ditsipliin. Lisaks see on kurnav – inimese vaimne ja füüsiline energia on nagu auklik – kõik jookseb kuhugi välja ja ta ei jaksagi midagi teha, päriselt ei jaksagi. Muutus peab algama mõtlemisest.

Ühiskond, kus on aina rohkem ohvreid ja vähem neid, kes vastutust võtavad, muutub nõrgaks ning seda on lihtne allutada mis iganes muule riigikorrale, kultuurile või usule.

Kuidas välja saada?

Kui tundsid end ära, siis annan sulle mõned näpunäited, mida võiksid proovida ja veelkord – inimene ei ole joonlauaga mõõdetav. Igale toimib oma. Parim on, kui leiad endale toetajaks mõne spetsialisti, kes sind sinu teekonnal aitab. Koos on kergem ja temal on ka vajalikud teadmised, mille hulgast sulle õigel hetkel õige abivahend või tehnika leida.

Ohvridientieedist väljatulek on karm ja pikaajaline töö. Selleks tuleb endale aega anda ja olla enesega kannatlik, andestav. Ei ole mõtet mõelda, et homme hakkan kõigis oma eluvaldkondades kohe metsikult korralikuks – see lõpeb sama metsiku krahhiga. Alustada tuleb samm-haaval, piisab vaid ühest väikesest muutusest süsteemis, kui ka ülejäänu hakkab tasapisi järele tulema. Kõik sõltub ka sellest, kui kaua sa oled selles elanud. Kui sul on ka muud ilmningud nagu läbipõlemine või depressioon või võitle-tardu-põgene reaktsioonis elamine, siis nendega tuleb eraldi tegeleda.

Küsi endslt ka milline on sinu põhiline viis probleemidega toime tulla? Võitle ehk viha-rünnaku reaktsioon? Põgene ehk vältimise reaktsioon a la lähed igalt poolt, kus midagi ei meeldi, minema? Tardu ehk mitte midagi tegemise reaktsioon?

Aktiivsete reaktsioonidega on lihtsam tegeleda ja õppida toime tulema, kui passiivsega. Tardumus on tõsine kehaline reaktsioon, millest välja saada on kõige keerulisem, sest see on koht, kus keha ütleb stop – ta ei ole võimeline enam liikuma. Keha lukustub füüsiliselt – ta kas jääb paigal nii et kätt on ka raske tõsta või jääb magama, vahet pole kas selleks on sobiv aeg või mitte.

Tardumuseks välja saamiseks on vajalik kasutada lõõgastustehnikaid. Vali, mis sinule kõige paremini sobib. Toon mõned näited:

• Toit, vesi, uni – meie aju tõlgendab ohuolukorrana ka nälja, janu ja magamatuse tunnet ning stressihormoonide tase hakkab tõusma, seega on tarvis need vajadused ära rahuldada, et mitte stressi lisada. Söömine ja joomine lülitab sisse puhka-ja-taastu närvisüsteemi. Seega ei ole patt sellisel hetkel võtta ka näiteks lusikatäis mett või midagi muud magusat. Oluline on jälgida, et ei tekiks liialdamist.
• Paitused – kui me olime väiksed ja midagi halba juhtus, siis vanemad silitasid ja lohutasid. Seda saad endale ka ise teha. Paita seda kohta, kus tunned on kõige suurem pinge. Võid end ka üle kogu oma keha paitada kuni rahuned. NB! Siin ma ei räägi mingist seksuaalsest eneserahuldamisest vaid lihtsalt paitustest nagu lapsele. Kui inimene tardub, siis see, kellel on nii kohutav hirm, et ei julge end liigutada, siis ta langeb samuti lapse tasemele ja sealt välja aitamiseks tulebki end korraks kohelda nagu last.
• Soe vann – kui suudad endale vanni teha, siis soe vesi on lõõgastav, võid lisada ka magneesiumihelbeid.
• Rahulik sügav hingamine – rahulik sügav hingamine lülitab sisse meie puhka-ja-seedi närvisüsteemi, mis on vastand võitle-ja-põgene närvisüsteemile, seda meil ongi vaja.
• Massaaž – ükskõik, kas teed ise või palud kaasal teha (kui sul kaasa on), mõlemat pidi on hea
• Seks – kui Sul on partner, siis tasuks seda varianti kindlasti kasutada. Seks annab turvatunnet ja annab meie ajule märku, et kõik on hästi ja turvaline, lisaks annab vajalikke õnnehormoone
• Liigutamine, liikumine – tardumus on seisund, kust ei tohiks end püüda välja suruda, et sa ei teeks oma aju täiesti katki. See on sinu keha viis öelda – stop, liiga ohtlik on, ootame, äkki oht möödub! See on nagu jänese surnu mängimine metsas, kui rebast näeb. Küll aga on neid või hetki, kus liigutamine võib aidata. Alusta randme või varba liigutamisest, kui suudad, mine vaiksesse ja rahulikku kohta, kus ei ole eriti palju stiimuleid – lärmi, inimesi, reklaame jne, jalutama. Loodus on parim valik!
• Rahulik muusika – täielikus tardumuses võivad valjud helid ehmatad ja olukorra hullemaks ajada, leia ühtlane muusika, kus ei ole tugevaid tõuse ja langusi. Meie emotsioonid lähevad sageli muusikaga kaasa, mistõttu on oluline, et muusikavalik oleks õige.
• Raskustekk – raskustekk alandab vereõhku ja lülitab sisse puhka-ja-taastu närvisüsteemi
• Surve kätele või reite sisekülgedele – võta sall või rätik ja tõmba endale tugevasti ümber nii, et sinu kätest see osa, mis jääb küünarnuki ja õlgade vahele oleks kaetud. Või hõõru aeglaselt rütmiliselt suunaga vaagnast põlvedeni tugevalt reite sisekülgi. Seal asuvad suured veresooned, mistõttu see alandab vererõhku. Mõlemal juhul kulub rahunemiseks kulub ca 20-40 minutit.
• Kassi nurrumine – teaduslikud uuringud on avastanud, et kasside nurrumine alandab samuti vererõhku
• Kallista lemmiklooma, kaisukaru, patja või kedagi lähedast – see aitab kaasa turvatunde taasloomisele
• Istu looteasendis, vajadusel põrandal – istu ja võta oma põlved kaissu. Teadlased ei tea, miks see aitab, seda seostatakse meie alateadvuse mälestusega emaüsast, kus oli turvalisim paik siin maa peal. Põrand on kindel pind, annab turvatunnet juurde. Aitab ka ärevuse korral.
• Vestle kellegagi – helista sõbrale või mõnele spetsialistile. Näiteks kriisiabitelefon on 24/7 avatud.

5 sammu ohvriidentiteedist välja astumiseks:

1. Tunnista probleemi kõik algab probleemi tunnistamisest. Kuni probleemi sinu jaoks ei eksisteeri, siis ei saa seda ka lahendada.
2. Lõpeta vabanduste otsimine – sa ei ole enam ohver, see, mis minevikus juhtus, juhtus minevikus, see ei ole enam täna.
3. Määra kindlaks oma tüüpilised reaktsioonid – kui on viha ja vältimine siis õpi pidurdama, kui on tardumine, siis õpi sellest seisundist välja tulema.
4. Kaardista oma mustrid – mida teed millal ja mis sa tood selle põhjuseks.
5. Elevanti süüakse tükkhaaval – vali üks asi ja jaga see imepisikesteks tükkideks ning püüa seda uut oskust harjutada nii pikalt (kasvõi kuid) kuni välja tuleb ja siis võta järgmine. Anna endale aega, arvesta tagasilangustega. Tagasilangused tekivad, sest meie ajus on nagu teerajad – osad on asfalteeritud, osad mitte. Väiksemad metsateed, mida mööda enamasti ei käida, kasvavad rohtu ja ununevad. Uue harjumuse õppimine on nagu tee ehitus, see võtab aega ja aju Google maps püüab sind pidevalt vanale teele tagasi suunata, sest uus harjumus on tema jaoks nagu põllul sõitmine – see ei ole veel tee! Ära anna alla, sellest saab ühel päeval tee, lai neljarealine! Mõtle kui kaua on ehitatud Tallinn-Tartu maanteed ja ikka ei ole veel valmis!

Kuidas teisi selliseid inimesi aidata?

1. Ära haletse!!! – iga kord, kui teda haletsed ohvristad teda uuesti ja lükkad ta a) sügavamale auku või b) tagasi auku, kui ta on sealt juba natukenegi välja roninud. Ära mine tema enesehaletsuspeole! Sa võid nentida fakte, et olukord on keeruline aga ära haletse. Kui tead, et tegemist on mustriga, siis anna talle vastutus tagasi – mida sa saaksid selles olukorras teha? Millal sa selle esimese sammu teed? Mis on väikseim asi mida saad praegu muuta?
2. “Mida sa vajad?” või “Kuidas ma sind aidata saan?” – kui te olete jõudnud sinnani, et ta tõesti tahab oma ohvritundest välja tulla, siis arutlege, kuidas seda teha. Anna talle vastutus sellega, et küsid, mida ta ise arvab, et sa saad tema heaks teha ja mida ta hetkel kõige enam vajab. Julgusta teda otsima spetsialisti abi. Kasutage ülevaltoodud skeemi või leidke mõni muu toimiv lahendus.
3. Ära otsusta tema eest! – ta peab ise vastutama õppima. Kui ta küsib, mida ta peaks tegema, siis arutle ja ütle talle, et sina ei saa tema eest otsustada, see on tema elu. Nii annad talle vastutuse talle tagasi.
4. Ole tema jaoks olemas, jõusta – mõnel päeval polegi muud vaja, kui helistada ja küsida, kuidas tal läheb ning tuua välja tema tugevad küljed, öelda, et usud temasse ja ta saab hakkama. Nii annad talle märku, et ta ei ole üksi. Kui on vaja minna kappe tõstma, sest ta oma elumuutuste tõttu kolib ja sa saad, mine.
5. Jälgi, kas ta päriselt tuleb sinu abiga kaasa ja püüab, hoia enda psüühikat! – kui te olete 10 aastat rääkinud sama juttu ja ta ei tee mingeid muutusi siis on üsna tõenäoline, et räägite järgmised 10 sama asja. Üks mu õpilane ütles kunagi kuldsed sõnad: “Mõnel inimesel ei hakka kunagi nii paha, et ta peaks muutuma”. Samas tuleb arvestada, et tagasilangused on tervenemiseprotsessi loomulik osa. Kui ta jälle kukub, siis pole viga – tõuske koos uuesti püsti. NB! See võib hakata sinu psüühikale, hinda ise oma võimekust sellel teel kaasas olla. Kui tunned, et ei jaksa, siis tuleb suhted katkestada või öeldagi, et sa ei jaksa sellega tegeleda.

Mõisteid

Vanemlikustatud laps

Lapse areng jääb seisma, ta ei saa olla laps. Ta peab leidma lahendused kohe, tal ei ole aega õppida, turvaliselt eksida ja teha vigu. Maailm ei ole tema jaoks turvaline paik vaid koht, kus iga hetk varitseb mingi oht, millega tuleb tegeleda. Täiskasvanuna saavad neist eeskujulikud kaas-ja/või suhtesõltlased. Nende mandelkeha, mis tegeleb võitle-tardu-põgene reaktsiooniga on pidevas ülekoormuses. Inimene ei oska enam lõdvestuda ja võib jääda sellesse reaktsiooni kinni. Nende töövõime on heitlik, sest inimene ei suuda stressi all efektiivne olla. Kui ta reageerib “tardu” reaktsiooniga, siis ta keha ei suuda liikuda. Tekib tunne nagu oleks keha ja meel üksteisest lahutatud. Meel suudab mööda tuba ringi liikuda ja mõelda, mida tahaks teha või oleks vaja teha, aga keha ei suuda end liigutada. Osad inimesed toimivadki pidevas ellujäämisreziimis ning see kurnab nad lõpuks täielikult ära.

ATH ja autism

Autism ja ATH ei ole haigused, need on enamusest erinev ajutüüp, neuroerinevus, mida esineb 2% populatsioonist. Meie närvissüteem on teistsugune: autistidel on ajus rohkem närviühendusi ja ATH tähendab ajukeemiat, mis kas toodab üle või liiga vähe dopamiini, mis on otseselt seotud motivatsiooniga. Kui dopamiini on liiga vähe, siis on inimesel raske asju alustada või neid lõpule viia. Samas on nad loomingulised ja usutakse, et enamik suuri teadusavastusi on tehtud just tänu neile, kuna aju erinev toimimine aitab märgata seoseid ja viise, mida enamuse ajutüübiga inimesed ei näe. See ei tähenda, et kõik autistid või need, kellel on ATH on geeniused. Esineb ka neid, kellel on norm intellekt või kaasneb vaimupuue. Olgu selle IQ-ga kuidas on, ma usun, et me ei vaja mitte ohvristamist vaid silda erinevate ajutüüpide vahel, et üksteist paremini mõista.

Ülekandeprotsessid

Eraldi pikemat selgitust vajavad ülekandeprotsessid, sest aitavad ära tunda meie korduvaid “plaate”. Mida rohkem on inimesel sisemisi probleeme ja valupunkte, seda rohkem ja intensiivsemalt ülekandeprotsessid ka tekivad ja on väga tugevad emotsioonid ja reaktsioonid. Mida tugevamad on need nö prillid läbi mille inimene maailma näeb ja seda subjektiivsem ehk moonutatum see ülekanne ka on ja seda vähem peegeldab see reaalsust.

Ülekanded tulenevad meie eelnevatest kogemustest ja nende põhjal välja kujunenud sisemistest struktuuridest. Inimene suhtub uude objekti inimesse, olukorda, asjadesse või kohtadesse nagu ta oleks sellega juba varem kokku puutunud ja seda juba varem kogenud. See määrab ära selle, kuidas me arvame, mida teised meist mõtlevad, kuidas meisse suhtuvad ning reageerivad ja ka meie enese käitumise ja suhtumise teiste suhtes.

Näitena olen toonud siia loo Mirjamist, kellel tekkis tõrge naistega, kes kannavad range vormiga riideid ja poisipea lõikega soenguid. Paneme sellele naisele nimeks Tiia. Sellist tüüpi naisega kokku puutudes oleks ta soovinud olla ükskõik kus mujal kui Tiiaga ühes ruumis ja ta ei teadnud selle põhjust. Tiiadega kohtudes valdasid teda negatiivsed mõtted ja soovimatus teha koostööd, teda kuulata või tõsiselt võtta, tekkis trots. Mirjamis tekkis selline kolme aastase jonniva lapse reaktsioon, millest oli võimalik üle saada ainult täiskasvanuliku suhtumisega. Ta tõmbus kaitsesse, sest tundis mingit sorti hirmu. Saades teadlikuks, et tegemist võib olla ülekandeprotsessiga otsis Mirjam Tiia kuju oma minevikumälestustes üles ja avastas, et Tiiad taasloovad temas oma nö kasuema kuju, kelle peres Mirjam lapsena tihti oma suvesid ja koolivaheaegu veetis. Mineviku Tiia oligi olnud väga paindumatu, kellega ei olnud võimalik läbi rääkida ja kes aeg-ajalt näitas hirmutavat käitumist või oligi vägivaldne.

Kui Mirjam oli selle minevikumõistatuse enese jaoks ära lahendanud, siis lakkasid Tiiad olemast tema jaoks ebameeldivad ja enam ei olnud mingit probleemi koostööd teha. Tekkis nö puhas leht, kus Tiia sai ise endast rääkida ja näidata sellisena nagu ta tegelikult on.

Nagu eelnevast näitest võisid näha, võivad ülekandeprotsessid meile väga kahjulikuks osutuda lihtsalt sellepärast et keegi on mingit moodi riides või mingit tüüpi soenguga.  Need on nagu väga kanged prillid, mis moonutavad tugevalt reaalsust ega võimalda meil näha asju sellistena nagu need on. Nii võime me kaotada võimaluse saada endale väga vahva sõber või uus kogemus. Ülekandeks võib olla ka mingi lõhn, mis toob meile minevikust mingid tunded, reaktsiooni või emotsioonid üles.

Lõpetuseks

Ära jää uskuma müüti, et ühel päeval on kõik hästi ja hädasid enam ei ole, hirmu enam ei ole. Sellist päeva ei tule kunagi. Sõltuvalt sellest, mida sa õiglaseks pead, ei pruugi tulla ka päeva, mis sulle õiglasena tunduks. Sul on igal hommikul valida kas elada või olla elusalt surnud – ohvriks olemises on ainult surm ja see on maapealne põrgu. Me ei saa vastutada selle eest, mis ilm täna väljas on või kas homme algab sõda, aga me saame vastutada selle eest, mis täna on võimalik teha. Mis on täna võimalik? Vaata enda ümber. Mis on see, mida sa SAAD praegu ISE ära teha?