I osa
Inimene vajab tasakaalu, ilma selleta ta tunneb, et tema elu on kaoses. Isegi suures kaoses on igaühel meil omad mehhanismid kuidas me tasakaalu säilitada või taastada püüame.
Kiindumusteooria looja John Bowlby väidab, et kiindumussuhe annab lapsele sotsiaalse keskkonna sisemise töömudeli, st uskumused ja ootused selle kohta, kuidas inimesed sotsiaalsetes suhetes käituvad, samuti juhised teiste tegude tõlgendamiseks ja harjumuspärased reaktsioonid suhtlusolukordades. Mudel kujuneb välja vanuses 0-36 kuud lapse ja tema hooldaja suhte põhjal, loob näidise, mis annab mustri tulevasteks suheteks.
Kiindumuslik suhe tähendab, et üks indiviid on kiindunud teise indiviidi. Kiindumussuhte tekkimine on sotsiaalne käitumine. Varajased kiindumussuhted ei ole kerged murduma. Kiindumus kestab läbi elu, kuid erinevatel eluetappidel toimuvad erinevad muutused, näiteks teisemeeas, kus tekivad uued kiindumussuhted ja kiindumusfiguurid võivad koguni vahetuda. Igapäeva keeles räägime kiindumuses sõnaga armastus: armumine (kiindumussuhte loomine), armastamine (kiindunud olemine), lein (kiindumussuhte purunemine).
Nagu juba eespool öeldud, määrab kiindumussuhte tüüp ka meie täiskasvanu elu suhete dünaamikad ja kvaliteedi. Kiindumussuhte tüüpide kujunemine on otseses seoses pere kasvatustiiliga. Kasvatusstiilid päranduvad ja taasloovad samu kiindumussuhte tüüpe, mis oli ka päritoluperes. Kasvatusstiilidest lähemalt saad lugeda tulevast 15. aprilli postitusest.
Perekonna mustrid korduvad põlvest põlve ja see, kahjustavate suhtemustritega peres edasi pärandatakse, on ärevus. Juhul, kui need on ebaterved ning ei tehta midagi nende muutmiseks, tõuseb ärevus nii kõrgele, et selle tulemuseks on skisofreenia. Oma perekonna mustrite märkamiseks on pereterapeudid välja töötanud väga hea tööriista – genogrammi. Genogramm on nagu sugupuu, millele märgitakse kolme põlve elude olused detailid nagu sõltuvused, haigused, lahutused jne. Juhul, kui soovid koostada oma genogrammi, siis tule koolitusele. Koolituste info saad siit.
Kiindumusteoreetikud on kiindumuskäitumise väljenduse jaganud nelja kategooriasse: üks on turvaline kiindumusmuster ja kolm häiritud (kasutatakse ka terminit ebaturvaline). Kiindumussuhte tüübi määrab ära ärevuse ja vältivuse vajaduse suhe. Näiteks turvalises kiindumussuhtes on ärevuse ja vältivuse vajaduse tase madal, samal ajal kui kaootilises kiindumussuhtes on mõlemad kõrged. Ambivalentses kiindumussuhtes on kõrge ärevus ja vältimise vajadus madal, vältivas kiindumussuhtes jälle vastupidi – ärevus on madal, kuid vältivuse vajadus suur.
Vältiva kiindumusmustriga lapse peamine eesmärk on olla märkamatu. Oma elus toetub ta ainult iseendale, teistelt abi paluda või neid usaldada on talle raske.Ambivalentse mustriga inimese eesmärk on saada tähelepanu. Tema toetub oma elus rohkem teistele kui iseendale. Kaootilise kiindumusstiiliga inimesel puudub igasugune kindel strateegia. Kord loodab ainult endale ja siis jälle teistele.
Erinevate kiindumussuhete tunnused
1. muster – Turvaline kiindumus
Suudab vastutada iseenda elu eest ilma teisi süüdistamata ja ohvrirolli võtmata ning julgeb vajadusel ka abi küsida
Esimene kiindumussuhte muster on turvaline kiindumus. See kujuneb siis, kui lapse ja hooldaja vahel on terve kiindumussuhe. Enamikke hoolivatest keskkondadest iseloomustab see, et laps kasvab ja areneb piisavalt turvalises suhtest teistega. Selliselt kasvanud inimesed on võimelised looma suhteid, saama kontakti neid ümbritseva maailmaga ja nad tunnevad end turvaliselt – neid ei juhi pidev hirm ja ärevus. Nad suudavad oma vanemate kõrvalt lahkuda õiges arenguetapis, et minna ja avastada maailma ning naasta vanemliku turvalisuse juurde. Muidugi võivad ka siinmõned tegurid puududa, sest ükski lapsevanem pole täiuslik, aga selles on piisavalt turvatunnet ja armastust, mille najal areneda ja tulla toime elutervel moel.
2. muster – Vältiv kiindumus
Vältiva kiindumusmustriga lapse peamine eesmärk on olla märkamatu. Oma elus toetub ta ainult iseendale, teistelt abi paluda või neid usaldada on talle raske.
Toimetulekustrateegia, mida niisugused inimesed on lapsepõlves välja kujunenud, et oma keskkonnas enda jaoks turvalisust saavutada on hoida ennast radariulatusest väljas. Seega võivad niisugused lapsed ja täiskasvanud olla tagasihoidlikud, vaiksed, vahel ka kummalisekäitumisega. Nad õpivad ära teatud fraasid, et näidata ümbritsevatele inimestele, et nendega on kõik korras, aga sisimas nad kannatavad ja on nad ikkagi ärevil.
Vältiva kiindumusmustriga lapse peamine veendumus on, et ei saa teisi inimesi oma vajaduste täitmisel usaldada, need on need inimesed kes iialgi ei küsi abi ja püüavad kõigega ise hakkama saada. Selline inimene võib näida igati korralik ja käituda grupis väga hästi. Tema eeldab, et kui ta ei saa teisi inimesi oma vajaduste täitmisel usaldada, peab ise kindel olema, et need vajadused saavad täidetud – ükskõik millisel moel.
Vältiva kiindumusmustriga on inimene, kes tahab teisi aidata ka siis, kui teised seda tegelikult ei vaja või on otse öelnud, et ei soovi seda. Vältiva mustriga inimene ei näita oma ärevust välja. Töösituatsioonis võib ta teeselda, et ta teab, mis temalt oodatakse, ta saab kõigest aru aga sügaval sisimas pole tal sellest vähimatki aimu ja ta on seetõttu ärev nii selle olukorra pärast, kui ka kartuse pärast kellelegi seda öelda või abi küsida.
Nicola Marshall võrdleb oma raamatus “Kiindumussuhe” vältiva kiindumusmustriga inimene on nagu inimene kaasaskantava raadioga, kes on keeranud selle hääle nii vaikseks, nii et tema kuulmiseks tuleb teha erilisi pingutusi, et mõista, mida seal raadios räägitakse.
3. muster – ambivalentne kiindumus
Ambivalentse mustriga inimese eesmärk on saada tähelepanu. Tema toetub oma elus rohkem teistele kui iseendale.
Sellised inimesed jäävad kohe silma. Kui tulla tagasi raadionäite juurde, siis seekord on see hääl enamasti väga valjuks keeratud. Ambivalentse kiindumusega inimene tõmbab endale pidevalt tähelepanu. Ta võib olla aeg-ajalt võluv ja abivalmis, teinekord jälle agressiivne ja vastanduv. Ta on kõiketeadja, kellele ei jää midagi märkamata.
Kunagi tehti ühes Ameerika koolis katse, kus pool gruppi oli keerulise taustaga lapsed ja pool turvalises kiindumussuhtes kasvanud. Kõigil paluti osa võtta samast koolitunnist ja vastata seejärel küsimustele. Mõned küsimused olid tunni sisu ja teised selle kohta, mis olid ruumis toimunud.
Näiteks mis õpetajal seljas oli, kui palju õpilasi klassis jne. Turvalise taustaga õpilased vastasid väga täpselt tunni sisu kohta, aga olid suutelised vastama ainult mõnele vaatlusküsimusele. Ebasoodsates oludes kasvanud õpilased vastasid samas väga vähestele tunni sisu puudutavatele küsimustele, aga kõik nad teadsid, mis värvi sokid olid õpetajatel jalas olnud. (Matthew, After Adoption Conference, Cardiff, 2012)
Ambivalentse mustriga inimesed märkavad kõike muud, mis ümber toimub välja arvatud ruumis räägitavate juttude sisu, sest nad on pidevalt valmis märkama muutusi ja ohtu ja asju, mida neil võib olla vajalik mingil hetkel meenutada) ning nad on sellega nii hõivatud, et neil kipub kõik muu kõrvust mööda minema.
Lisaks on neil tugev sisemine veendumus, et kui sa nendega ei räägi, siis on midagi valesti- Seepärast nad pingutavad kõvasti, et neid märgataks – ükskõik kas siis hea või halva pärast, see polegi oluline.
Ambivalentse mustriga inimene on nagu anum – kus see vee kogus, mille teised sinna kallavad, on see kogus tähelepanu, mida tema vajab. Kogu probleem seisneb aga selles, et see anum lekib – ükskõik kui palju tähelepanu neile jagada, ikka ei piisa.
4. muster – desorganiseeritud ehk kaootiline kiindumus
Igasugune toimetuleku kindel strateegia puudub. Kord loodab ainult endale ja siis jälle teistele.
Kaootiline kiindumusmuster on täpselt selline nagu see kirjeldus kõlab: väga segane ja kaootiline
Sellel inimesel ei ole oma valuga toimetulekuks ühtegi strateegiat välja kujunenud ja inimsuhetes ta käitubki nii – kord vajab kedagi ja siis võib seda sama inimest täielikult tõrjuda ja siis mõne hetke pärast uuesti vajada. Ta võib olla vaikne ja endassetõmbunud nagu vältiva kiindumusmustriga inimene. Minnes tagasi Marshalli raadionäite juurde – selle inimese puhul on hääl sisse lülitatud aga liinil on segajad nii et teised ei kuule päris hästi ega mõista mida ta edastab.
Nagu varem räägitud – kiindumusmustrid on enamasti seotud keskkonnaga, milles inimene kasvab. Kaootilise kiindumuse puhul on tõenäoliselt tegemist mingis vormis vägivallaga, kus lapse hooldaja või lähedane on kas ise hirmul või on hirmutav.
Oluline on teada, et kõiki meid ei saa ilmtingimata sildistada või kuskile kindlasse kasti paigutada. Inimestel on kalduvus ühele teatud mustrile või teatud mustri väljendamisele – osa väljendavad selgelt kas ühte või teist neist kuna need peegeldavad automaatselt ellujäämismehhanisme selles keskkonnas kus nad on pidanud lapsena elama, teistega on jällegi nii, et see vajab täpsemat selgitamist, et inimese käitumist mõista.
Järgneb 15. aprillil
Järgmisest osast saad lugeda ebaturvalise kiindumussuhete tagajärgedesest nagu:
- kaas- ja suhtesõltuvus
- isiksusehäired nagu nartsissism ja piirialane isiksusehäire
- nõrk või ebaselge mina-pilt
Neid ja teisi teemasid käsitleme põhjalikumalt psühholoogia baaskursuse “Praktiline psühholoogia” koolitusel. Valida on nii kontaktõppe kui e-õppe vahel. Vaata koolituse infot siit.