Kaassõltuvus ja suhtesõltuvus on inimese käitumise toimetulekumustrite kogum suhetes. See on haigus, mis tugineb lapsepõlvest saadud ebaturvaliste kiindumussuhte mustritel, on haiget ennast kahjustav ja selle ühiseks jooneks on madal enesehinnang ning nõrk või lapsena normaalselt väljaarenemata jäänud eluterve mina-pilt. Siin on Sul paslik võtta hetkeks aeg ja meenutada, mida mäletad kiindumusteooriast ja kasvatusstiilidest. Nii kaassõltuvuse kui suhtesõltuvuse tekkimine on nendega väga otseses seoses.
Näiteks autoritaarse kasvatusstiiliga peres ei olegi lapsel võimalik saada teada, kes tema ise on, sest keegi ei seleta talle midagi, ei arvesta tema tunnetega vaid on ainult üks keelan-käsen-poon ja lasen. Samuti on katki ka need lapsed, kelle vanemad lubavad kõike ja elavad vaid lapsele, sest laps vajab piire, selleks, et tunda end turvaliselt, tema ei taju sellist kasvatusstiili armastusena. Kui väikestele lastele mõtlete, siis jah, piiride katsetamine ongi nende kasvamise töö, aga mõnikord katsetavad nad ka meie piire lihtsalt selleks, et näha, kas armastame – kas piirid ikka peavad, kas nad on piisavalt olulised. Sellega on seletatav ka asjaolu, miks osad lapsed, kellele vanemad tähelepanu ei osuta, hakkavad pahandust tegema või liituvad mingite kriminaalsete kampadega – see on lapse viimane appikarje: “Palun pange mind tähele!”.
Kuna mustreid pärandatakse, siis on ilmselge, et kaassõltlasest ja suhtesõltlasest lapsevanemad annavad oma mustrid lastele edasi – nad armastavad nii nagu neid armastati ja kasvatavad lapsi nii nagu neid kasvatati. Või siis keeravad täiesti teise suuna – väldivad kõike seda, mida nende vanemad tegid olles ikkagi oma peremustrite võimsuses. Oma peremustrite võimu alt on inimene vaba siis, kui ta teeb asju sellepärast, et ta soovib teha, mitte selleks et “mitte olla nagu minu vanemad”. Küsimus on motiivis.
Kaassõltuvuse mõiste tuleb meile ameerikast ja sai see alguse siis anonüümsete alkohoolikute gruppidest. Oleks loogiline mõelda, et kui alkohoolik jätab joomise maha, siis hakkab perel kergem, kuid seal märgati, et see pole nii – perel ei hakka parem ja esines ka juhtumeid kus pere ise tõmbas alkohooliku tagasi alkoholi juurde. Seetõttu hakatigi uurima miks see nii on ja selgus, et tegemist on terve pere haigusega, kus igaüks rahuldab oma toimetulekumustreid ja kui alkohoolik saab terveks, siis ei saa pere ülejäänud liikmed seda enam teha ja nende jaoks on maailm nö korrast ära.
Pikka aega usuti, et kaassõltuvus ongi seotud ainult asotsiaalsete peredega. Siis aga hakati märkama, et samasuguseid käitumismustreid esineb ka täiesti sõltuvusvabades ja heal majanduslikul järjel olevates peredes kasvanud inimestel. Siit me jõuameghi siis kahe terminini – kaassõltuvus ja suhtesõltuvus.
Kaassõltlane ja suhtesõltlane kogeb maailma ohtliku paigana, kus on tasakaalu säilitamiseks vaja pidevalt kõike ja kõiki kontrollida. Kaassõltuvus ja suhtesõltuvus on sõltuvus suhetest ja teise inimese (näiteks partneri, või ka mõne aine sõltuvuses oleva pereliikme), kontrollimisest. Nad reageerivad kas üle või üldse mitte. Nad kogevad väga palju ärevust, viha, allasurutud tundeid, hingevalu, süütundeid, süüdistavad teisi, ei suuda võtta iseenda tegude eest vastutust ega näha oma tegude ja tagajärgede vahelist seost ei positiivset ega negatiivset.
Kaassõltlast ja suhtesõltlast nimetatakse ka “täiskasvanud laps”, “laps täiskasvanu kehas”, “ebaküps inimene” “emotsionaalselt ebaküps inimene” “reageerija” “draamakuninganna” “sundarmastajad” ja “maailmapäästjad”.
Inglise keelne termin kaassõltuvusele on codependency ja suhtesõltuvusele love addiction.
Nad võivad olla nn maailmapäästjad, teiste aitajad, kes ühel hetkel põlevad läbi, kuna võtavad endale liialt ülesandeid või kujunevad suhted, kus nad on teistele inimestele “prügikastiks” ehk kus nad on hea kuulaja rollis nagu psühholoog ja kõik emotsionaalne taak, mida räägitakse muutub ühel hetkel koormaks, mida kanda ei jaksa. Nad võivad kasutada oma valu leevendamiseks ka näiteks heategevusega tegelemist, teha midagi, mis muudab maailma paremaks, et teistel ei oleks nii valus. See heategevusse sukeldumine on asja positiivne pool.
Kaassõltuvuse ja suhtesõltuvuse üks iseloomulikke jooni on see, et kui ta astub rahvarohkesse ruumi, siis ta mõtleb. “Mida nemad minust arvavad”. Paranema hakates hakkab ta eneselt küsima. “Mida mina neist arvan?” Ja terveks saanud inimesel ei teki seda kohta, et üldse niisugust küsimust esitada, sest ta elab ise ja laseb teistel ka elada.
Kaassõltlased ja suhtesõltlased on sõltuvuses emotsioonidest. Nii juhtubki, et kui nad enam armumise laadseid suure amplituudilisi tundeid ei koge, siis näib, et midagi on viltu – kas äkki armastus sai otsa?
Kui kaassõltlane või suhtesõltlane armub, siis teine inimene täidab kogu tema maailma. See on mingi maani normaalne ja kõik inimesed kogevad seda, kuid kui elutervel inimesel see faas möödub ja ta suudab lõpuks süüa ning magada ja keskenduda uuesti oma elule, hobidele, sõpradele, siis kaas- ja suhtesõltuvuses seda ei juhtu. Tema iseendaga elu elamine puudub või on häiritiud ja jääbki nii. Kui üks suhe lõpeb, otsitakse teine või siis püütakse lõppenud suhet taasluua. Siin on need kokku ja lahku suhted, kus tundub, et on lõputu ringis liikumine.
Kaassõltlase ja suhtesõltlase mina-pilt ehk mina-eristumine ehk identiteet on kas nõrk või olematu. Mina-pildist räägin põhjalikumalt indentiteedi teemas. Aga kokkuvõtlikult – identiteet on enesetundmine. Identiteedi loomine tähendab seda, et luuakse arusaam enese iseärasustest, tugevatest külgedest, arenguvajadustest, väärtustest, eesmärkidest. Identiteet on valikute summa. Vähese mina-eristusega inimesel puudub arusaam enese tugevatest või nõrkadest külgedest, oma väärtustest või arenguvajadustest. Kuna oma mina ei ole, siis on lihtne võtta omaks kellegi teise väärtushinnangud, hobid või mõttelaad. Ja selleks, et ei peaks iseenda probleemidele ja valule otsa vaatama ja nendega tegelema, elatakse teiste elu.
Ma ei tea, kas olete kohanud elus inimest, kes luues suhte surfariga ülistab surfi ja ütleb, et küll see on neil äge hobi ja kui lahku läheb, teatab, et tegelikult ta vihkas seda tuult, kalpsot ja vett – jäle külm ja märg asi ning leides kellegi, kes armastab relvi ja laskmist, on ta kohe väga super laskja ja relvahuviline ning suhte lõppedes saate teada, kuidas ta seda paugutamist jälestas? Vot, kui olete, siis see ongi see. Kui ei ole, siis oskate ära tunda.
Identiteet ei ole staatiline ega püsi kogu elu jooksul muutumatuna. Seda saab taasluua ja me teemegi seda igapäevaselt, aga eriti pärast suuremaid kriise – elukoha vahetus, lapsevanemaks saamine, kellegi lähedase kaotus ehk siis, kui läbime mingil põhjusel leinaprotsessi. Lein on see, kus seda, mis oli, enam pole ja uut veel ei ole.
Järgmises osas saad lugeda:
- Kuidas kaassõltuvus ja suhtesõltuvus tekivad?
- Mis on kaassõltuvuse ja suhtesõltuvuse vahe?
Kui soovid sellest teemast rohkem teada ja oma suhtemustreid uurida, siis tule “Praktilise psühholoogia” kursusele. Valida on nii e-kursuse (soodushind praegu alates 51 eurost kuus) kõi põimõppe vahel (soodushind praegu alates 116 eurost kuus). Vaata lähemalt siit.